MART NIINESTE KOLUMN | Fitness on küüniline äri, igaüks leidku oma spordiala sunnisurveta

“Kipspeade koloonia,” oigas kehalise kasvatuse õpetaja möirgavas kõneviisis. Me seisime tema ees rivis nagu noored kehakultuurlased 30-ndate Nõukogude Liidu propagandafotodel. Teate küll - valge särk, mustad lühikesed püksid. Kuid me ei naeratanud. Siinsamas kõrval tegi klassivend sadade kaupa trahvikükke, sest oli unustanud spordiriided jälle koju. Meid aga ootas ees kolmveerand tundi sentimeetrite ja sekundite seltsis.

Ameerika keskkoolifilmidest-seriaalidest tuttav vastasseis füüsiliselt ja vaimselt võimekate õpilaste vahel pole kunstiline liialdus. Kuidagi peab ju kõigi ülejäänud pedagoogide poolt pidevalt kogu klassi ees avalikult alla lastud taskuformaadis Herakles hoidma oma enesehinnangut üleval. Et ülejäänud ainetundide arvelt koolidevahelistel võistlustel käimine ei tule õppeedukusele kasuks, jääb üle vaid jõud. Niisiis soodustavad rangelt normeeritud kehalise kasvatuse tunnid ka koolikiusamist. Eriti, kui sääraseid Heraklesi on klassis üle kriitilise piiri. 

Fitnessihullus, keha käsitlemine kunstiteosena ei aita kuidagi kaasa tervislike liikumisharjumuste kujundamisele. See taastoodab sterotüüpseid ideaale, alusetutes kompleksides inimesi, kliente jõu- ja võimlemissaalide ning isehakanud toitumisnõustajatele ja treenrite äridele. 

Võta kaalus alla, paks lehm!