Maksustamine. Foto: Scanpix, PantherMedia / Mike Espenhain

Maksud on arendavad mänguasjad. Nendega mängimine arendab poliitiku arvutamisoskust ja loomingulisust. Ka õpib poliitik niiviisi tulema toime erinevate maksumaksjate ülevoolava pahameelega ning arendab seejuures oma väitlemisoskust. Maksud on poliitiku Lego klotsid, nendega saab mängida riiki.

Riik aga tähendab valijast ning maksumaksjast kodaniku seisukohast teatud hulka teatud tasemel teenuseid ja tagatisi. Kuna tasuta lõunaid pole olemas, tuleb nende teenuste toitmiseks maksta makse. Nii on see olnud juba sumerite Uri linnriigi päevilt peale. Kusjuures süsteemi on programmeeritud paradoks – alati on kellelgi midagi mingi maksu vastu, kuid teenused ja tagatised olgu olla ning tasemel.

Niisiis on maksudega mängimine väga vana tegevus. Nagu ka tõde, et maksustamine on alati väärtuspõhine ning maksja seisukohalt tema karistamine millegi pärast tema sissetulekust osa ära võtmise teel. Olgu selleks tarbimismaksud karistusena kulutamise või tulumaksud karistusena teenimise eest. Parim poliitik on see, kes lubab kaotada mõne maksu, tõotades samal ajal senisest paremaid teenuseid ja tagatisi.

Et vähema eest ei saa kuidagi rohkem ega paremini, selgub alles hiljem. Järelikult tuleb sama summa leida kokku mujalt. Saabki mängida koos koalitsiooniga opositsiooni vastu arendavaid maksumänge. Reeglid on lihtsad – koalitsioon mõtleb kaotatud maksu asemele välja mõne uue, opositsioon tekitab selle vastu võimalikult valjult detsibelle. Kummalgi on lubatud ka „võõrleegionäride“ kaasamine arvamusliidrite, huvigruppide esindajate ning ekspertide näol. Võidab koalitsioon, sest neil on riigikogus häälteenamus.

Samas tuleb tunnistada, et tasapisi on maksumängud muutunud pealtvaataja jaoks igavaks. Omal ajal Reformierakonna kaotatud või alandatud ettevõtte- ja eraisiku tulumaksud on osutunud maksumaksja Pyrrhose võitudeks. Sest alati, kui raha vajaka, leiab võimul olev koalitsioon sõltumata vasak- või parempoolsusest (ka sina, Jürgen!) mõne aktsiisi või lõivu ja kruvib sellele jupi otsa. Ehk siis sirutab käe pealtnäha kaudselt, kuid seda selgemini tuntavalt otse palgavaese maksumaksja kukrusse.

Ning kui sellest ei piisa, on järg ettevõtja kauka käes. Heategu tehti talle tulumaksukaotusega, nüüd tuleb tasumise aeg. Selleks sobib suurepäraselt mõni minimaks, mille laekumise üle arve pidamine nõuab lisakontrolli- ja paberimajandamist rohkem kui asi väärt.

Igal juhul oleme maksumängudega seisus, kus raha on ilmselgelt vähe, teenused ja tagatised on juba talumatult õhukesteks lihvitud, kuid ühiskonna ootused nende osas on skandinaavialikud. Peenhäälestusega ei tee siin enam midagi ära. Teate, kuidas nimetatakse Põhjamaade maksusüsteemi? Ka rikkad nutavad, nutavad ja maksavad. Ja see ongi nende edu saladus.