Mart Niineste kolumn. Kui sotsiopaadist või nartsissistist ülemus tajub, et keegi on temast ilusam, targem ja osavam, teeb ta kõik, et tollest saaks inimvare

Töötukassas õpetatakse inimesi valetama. Vastava koolituse teemadeks on CV koostamine ja tööintervjuul käitumine. Keegi saab selle eest maksumaksja raha. Lõpetame selle raiskamise kohe ära, sest lõppude lõpuks taandub kõik huumorisoonele. Otsitakse ju oskajat, kes sobiks sulanduma olemasolevasse inimkooslusse. Nii lihtne see salateadus ongi. Pole olemas halba töötajat, on õiged ja valed töökohad kui tervikkeskkonnad. Tööle minnakse töö pärast, lahkutakse ülemuse tõttu.

Inimene on õiges kohas, kui ta teeb tööd huvist asja vastu ning käib tööl seltskonna pärast. Kui üks kahest pole see õige, jääbki jääma midagi puudu. Kust ma seda võtan? Muusikast, kõigist bändidest, kellega olen elu jooksul puutunud kokku. Olemuselt pole ühel ansamblil ning väikeettevõttel vahet. Hästi, muusikaga tegelemine on enamusel vabatahtlik, pea tasustamata kõrvalkarjäär või harrastus, mistõttu puudub pikemaks piinlemiseks materiaalne motiiv. Vabatahtlikkus toob kitsaskohad välja kiiremini.

Tervikkeskkonna kujundavad selle liidrid. Bändis siis autorid-asjaajajad, ettevõttes suuremad ja väiksemad ülemused. Ülesanne on neil sama – et kõik teeksid üheskoos omi lõike õhinal ning õnnelikult. Ainult nii tulevad tulemused ning püsib ja areneb ka koosseis. Laias laastus võib maailma bändid jagada kaheks – need, mille taga on üks inimene ja teised, kus annab tooni tandem. Mõlemal juhul on see liidri(te) teha, et juurde leitud muusikud püsiksid pundis. Inimpime juht suudab taguda tuimaks ja tükkideks ka kõige paremate eeldustega koosseisu. Lugedes vastukajasid mu kahele eelmisele tööteemalisele kolumnile, katsume nüüd joonistada ühe säärase juhi koondportree.