Mart Niineste kolumn: maailmaparandaja peab meelekindlust säilitades arenema parketikõlbulikuks ja õppima ära seal räägitava keele

Kellel on nüüd mune mune süüa? Loodetavasti sai Tallegi haudejaama haudaajamistavade avalikustumise kaudu lõpuks ka kõige tervema talupojamõistusega eestlasele selgeks, milleks meile need maailmaparandajate liikumised. Nad on meie aja fosforiidisõdijad. Kanaarilinnud hoiatamas meid ühiskonna alamate tungide, ahnuse ja hoolimatuse toksilise taseme eest. Kelle jaoks on aga võitlus ses üürikeses maises elus õnnelike muna- ja lihakanade eest naljanumber, siis sellele lohutuseks teadmine, et ajalugu kordubki farsina.

Kümme-viisteist-kakskümmend aastat tagasi oli meie ühiskond valmis tarbima mõtlemata. Tänapäeval iseenesestmõistetavat taaskasutust peeti vaesuse tunnuseks, nagu ka tenniste kandmist. Iga asi pidi olema uus ja kallis. Kasvas kullakaevurite sektor, mandus märsilohistajate oma. Ja meeldib meile tõde tõdeda või mitte, need noored maailmaparandajad on just selle ajuvaba tarbimisvaimsuse ajastu lapsed. Täpselt nagu mujal maailmas. Kas heast elust ogarad või vastutustundlikud vastutuules, sõltub lisaks vaataja asukohale ka konkreetsest juhtumist.

Tallegi tibude puhul oli selle avalikustanud neiu kindlasti viimast. Kusjuures mind ei pane imestama, et asja tagant tilkus välja avalikkuse ees krokodillipisaraid valanud suure ülemuse korraldus tõsta tootlikkust vana hea esimese viisaastaku plaanimajanduse stiilis - olgu tehtud, muu ei huvita. Kuid kuna väikesed elusolendid äratavad inimeses reeglina hella poole ja mune söövad ühel või teisel kujul pea kõik, on see lugu ilmselt laiema mõjuga, kui paistab praegu. Pealegi oli tegemist alles esimese korraga, kui nii-öelda tarbeloomadega ümber käimine kopustas korralikumalt ühiskonna südametunnistusele. Vaatame, mis jutuga kukutavad onu Heinod läbi järgmist karusloomafarmide keelustamise seadust.