Näiteks on meie loomakaitsjad, tõpratohtrid ning seaduseloojad ühel meelel, et metsloomade väntsutamine linnainimese hea tuju nimel pole sünnis. Sama meelt on ka mitukümmend maailma maad Soomest Peruuni.

Kuigi meil pole üleriigiline paragrahv veel valmis joonistatud, on neli linna juba keelanud ära loomatsirkused oma valdustes. Ja isegi Venemaa kuulsa tsirkuse, Nikulini tsirkuse direktor Viktor Jurjevitš Nikulin on seda meelt, et metslooma koht pole areenil klounide seas. Tere, tänapäev.

Meil mõtleb mingi mees, et oleks vahva ehitada mere äärde looduskaunisse kohta majakobakas, kus hakata näitama raha eest inimestele haisid, raisid, merelõvisid ja teisi kaugete vete elajaid.
Uitmõtlemine pole keelatud, kuid kus koopas kohmitseb kohalik kapitalist, rääkimata EAS-i ajutrustist või esimese hooga suhtekorraldussööda alla neelanud meediast? Esimene andis kalakiusajale rohelise tule ning teine kilkas kaasa, et Dirhamisse tuleb üks vahvalt vägev värk varsti.

Ainsad, kel kerkib küsimus, kas kõlbab kala klaaskastis kiusata, on loomakaitseliikumise esindajad. Varasemates võitluses karastunult asuvad nad asja kallale, pääsevad petitsiooniga pildile 3D klantsrenderduste kõrvale. Ja EAS-il jookseb juhe kokku - nende meelest normaalne projekt, mida esitleti avalikkusele kui vahvat pedagoogilist peremeelelahutuskeskust, osutub tänapäeva maailma mõistes üleilmselt üleeilseks.

Vaatasin hiljuti paari loodusdokumentaali, teemaks vihmametsamajandus oma varjukülgedega. Olen öelnud inglasele ja sakslasele, et nad ei tea, mis asi on üks õige mets. Meie märgimeistrid ja kuvandikujundajad armastavad rabavaateid, Valdur Mikitast rääkimata. Julgemad mõtlevad, et meist võiks saada saastuva ja sulava maailma esimene ökoriik. Põhimõttelise sammuna keelame kauplustel laristada kassades kilekotikestega. Majandame mõistlikult, loodust ei lörtsita.
Kuni selgub, et Riigimetsa Majandamise Keskus ja keskkonnaministeerium arvavad risti vastupidist. Mis ta siin seisab ja varjab vaadet – maha ja müüki! Mikita mökitagu kuidas kulub, teised takka.

Mis siis, et rotikuningana puntras huvide konflikt muudab metsamarodööride meeskonna hoolimatuks omakasupüüdlikuks võsaoligarhiaks. Põhimõte jääb samaks eelmise näitega - metsakaitsjad, kilekotikeelajad ja kuvandikujundajad elavad täna ja vaatavad homsesse, riik ning erasektor aga vaatavad, kuidas ajada võimalikult ruttu kokku Ford Sierra raha, nagu oli 90ndatel meie komberuumis metsamajanduses tavaks.

Ja siis on meil veel ka ludiidid (masinapurustajad – toim). Võiks ju arvata, et masinapurustajate liikumine jäi tööstusajastu algupoolde. Tutkit, brat! Korraga kerkib meie digikursil kruiisiva e-riigi laeva ette Karilaid. Kui saaks, laseks kõik põhja, eesotsas e-valimistega. Pigem pikendaks siis eelvalimiste aega e-valimiste ajaga samale pikkusele või mis? Ludiidid nii ei mõtle.

Äkki keelaks ka tööstuses ja teeninduses robotid ära? Inimestele jaguks lihttööd ning tööpuuduse ja kodanikupalga kehtestamise küsimused kaoks. Ma ei imesta, kui Tööandjate Keskliidus ja Kaubandus-Tööstuskojas ongi ludiidid koos, arvestades nende liikmete avalikku lembust odava tööjõu ning alam-allhanketootmismajanduse suhtes.

Startup-majandus on hukka läinud noorte mängukapitalism. Parem skeemitada isekeskis üksteist ja riiki petta, allutada haridussüsteemi möödunud modernismiajastu vajadustele, kui tuua riiki tarku töökohti.

Igal juhul on imelik kuulata sääraste hoiakute kõrvale juttu isesõitvatest autodest Tallinna-Tartu maanteel ja laadida alla järjest uuemaid äppe, kuna mõned mehed mõtlevad veel torukübaratega.
Aga aitab ka tänaseks, mine naudi nüüd parem ilusat pühapäeva.