Mart Niineste lehepuhurite kaitseks: jätame haljastustöölised rahule, aga majaomanik-väikekodanlane jäägu küll reha juurde

Lehepuhur, sa igasügisene needus number üks! Kusjuures selle kriitikute seas pole ma märganud mitte ühtegi haljastustöölist, küll aga kõigi muude elualade esindajaid. Osaliselt on nende etteheited puhurile põhjendatud, teisalt kumab neist läbi masendav asjatundmatus. Teeme nüüd mõned asjad selgeks. Kui me muus osas räägime töö automatiseerimisest kui helgest paratamatusest, siis miks me oleme haljastustööliste vastu meelestatud nagu ludiidid? Et nemad tehku mahukat käsitööd?

Haljastustöölise sügisene töömaht pole keskmise koduaia mõõtu ruut või ristkülik, milletaolise sügiskoristus tähendab omanikule ühte mõnusat talgupäeva reha ja luua seltsis. Ei, tema mõõdab oma töömaad hektaritega ja lehekoristus on tema igasügisene töörutiin. Hommikul vara niiske jaheda sügisõhu kätte rügama, lõunal töökaubikus paar pirukat ja väike limonaad lähimast nurgapoest ning õhtul koju, et hakata homme jälle otsast pihta. Niiviisi umbes paar kuud jutti. Mis ühele on pühapäevane töökasvatuslik idüll pere seltsis, on teisele nüristav igapäevatöö.

Ning nagu iga töö puhul, sõltub ka siin kõik töövahenditest ja töövõtetest. Seljaskantav puhur on võimsam käsipuhurist, mistõttu ka efektiivsem riist. Selle miinus on suurem müra, mille vastu on välja mõeldud aga summutavad kõrvaklapid. Kui kusagil on lehti paksem kiht, näiteks mõnes maapinnasüvises või põõsa all, peab väikese puhuriga seda ära lükkama kihiti, suurega mitte. Arusaadavatel põhjustel võtab töö suure puhuriga vähem aega, tänu millele on päevas koristatavate lehtede ehk tehtud töö hulk suurem.

Töövõtete puhul on esmatähtis arvestamine tuule suunaga, lehti tuleb puhuda alati allatuult, siis ei pääse nad suvaliselt keerlema ja kuhu iganes langema. Samuti on oluline õhuvoo enda suunamine, et võimalikult ruttu võimalikult palju lehti eest ära kokku puhuda. Õigesti suunatud õhuvoog lükkab lahti ka pargiteed katva libedate ja altpoolt poolmädade lehtede kihi, mille peal on nii mõnus libastuda ning milletaoliste kraapimine luua või rehaga – jutt käib endiselt tööstuslikest mahtudest, eksju – on kordi ajamahukam ja nürim pusimine.