Mart Pukk aastapäevakontserdist: abituriendid sõitsid klassiekskursioonile ja tegid video kohtumisest veidrate inimestega ning sellest, kuidas klassi popim poiss end koomasse tõmbab

Eesti Vabariigi 100. sünniaastapäeva tähistamise pidulik osa oli geniaalne, igaüks leidis sealt seda mida ootas. Fännid rõõmustasid, kriitikud otsisid vigu.

Presidendi mõttekaaslased leidsid, et tegemist oli parimaga võimalikest, kõne ja kontsert võivat meid nüüd parema inimesena ja vaimult rikkamana edasi minna. Soovitatakse presidendi kõne veelkord üle lugeda, sest seal oli erinevaid allteemasid, mida enda jaoks mõtestada, kes nautis iga sõna Presidendi kõnest.

Skeptikud kritiseerisid erinevaid tahke. Mõni leidis, et kõne oli kantud poliitkorrektsest globalismist ja multikultuursusest. Mõni pidas seda rahvaema positsioonilt peetud presidentaalse riigipea kõneks. Mõni leidis, et tegemist oli Isamaaliidu esimehe kõnega aastast 1995.

Seni pole ma leidnud arvamust, et ah, oli ka. Järelikult läks Presidendi kõne korda.

Semperite muusikafilm tekitas samuti vastandlikke emotsioone. Mõni jõudis katarsiseni, harvesteri kaadrisse ilmumine vapustas, millised tähendusrikkad kujundid jne. Teised süüdistavad ojasoosid raha raiskamises ja haltuuras, mõnele meenutas aastapäevakontsert kooliteatri filmikatsetust, millele kulunud raha eest oleks saanud teha mitu täispikka mängufilmi.

Kõigile läks kontsert korda, keegi ei jäänud emotsioonist ilma.

Minu mulje kõnest - ennäe, haridusosakonna juhataja on rahvariided selga pannud ja peab lasteaia sünnipäeval täitsa toreda, aga igava kõne.

Minu mulje kontserdist - abituriendid sõitsid klassiekskursioonile ja tegid video kohtumisest veidrate inimestega ning sellest, kuidas klassi popim poiss end koomasse tõmbab.