Mart Pukk: Aguri sovetiaja kontsert aitaks täita tühimikku, mis noorte peas valitseb
Eestis on viimasel ajal kombeks sildistada ja lahmida. Kui toetad EKRE-t, oled nats, kui sotse, siis punane äraandja. Kui toetad kooseluseadust, oled rahvuse väljasuretaja, kui Varro Vooglaiu sihtasutust, siis vana- ja venemeelne tagurlane. Niisuguseid vastandlikke paare võib lõputult välja tuua.
Üks värskemaid rünnakuobjekte on õnne võimalikkus nõukogude okupatsiooni tingimustes. Kui olid nõukaajal õnnelik, oled lihtsameelne loll. Otsa tegi lahti president Kersti Kaljulaid öeldes Luksemburgis noortele Eesti ajakirjanikele, et tal on raske mõista, kui inimesed ütlevad, et neil oli Nõukogude Eestis erakordselt helge lapsepõlv. Väljaspool kodu elati ühte elu, samas kodus teati, et kuskil oli mingi päris asi, meie oma Eesti, aga sellest ei tohi lasteaias ega koolis rääkida.
Nii see tõesti oli, sellega lihtsalt harjuti. Kes ei harjunud, läks hulluks või pandi vangi, sest lõputult õnnetu olla ei saa. Mina küll ei vaevanud oma väikest pead mõtisklustega, miks kodus käib jõuluvana, koolis aga näärivana, miks väikest Eesti lippu peideti, miks ei tohi teistele rääkida, et vanaisa igal õhtul Ameerika Häält kuulab. Nii lihtsalt pidi olema.
