Mõistlik on lähtuda arusaamast, et mõningad asjad on olulisemad kui teised. Olemuslikud asjad hoiavad üleval vähem olemuslikke, tagades viimaste mõttekuse ja eluterve eksistentsi. Rahvus- ja kodanikuväärikus on üks nendest sotsiaalsetest väärtustest, mis hingestab kodanikuks olemist ning muudab elu elamist väärivaks.

Arenenud kodanikuühiskonna tunnuseks on väärikate kodanike olemasolu. Elu väärikate kodanike keskel on tõeline hüve ja orjameelsete inimeste keskel – paras piin. Väärikus vastandub vääritule ja orjameelsus kujutab endast viimase erivormi. Senini on küsimus Eesti rahvusriigi ja tema kodanike aust ja väärikusest olnud alakäsitletud teema.

Eestimaa ajalool lasub sünge varjuna tõsiasi, et eestlased on olnud pärisorjad enam kui poole aastatuhandest. Ränk minevik on muserdanud eestlase psüühikat ning tekitanud rea rahvuslike paineid. Miks peaks arvama, et eestlased on ennast vabaks laulnud kõigist orjateadvuse varjatud tahkudest, mis on visad püsima ning mille avaldumisvormid on samavõrd jõulised kui mitmekesised?

Orjameelsus on sissejuurdunud käitumisviis, stamp mõtlemises. Platoni järgi erineb ori vabast kodanikust hingeomadustelt ning sotsiaalsetelt võimetelt. Orja kõrgeimaks vooruseks peeti – sarnaselt koerale, ustavust oma peremehele.

Väärikus on eelkõige sisemine omadus – inimese respekt iseendasse. Sel põhjusel ollakse mõnikord valmis pigem palju kannatama kui loobuma teatud elule väärtust andvatest põhimõtetest või hoiakutest. Väärikuse laiem ühiskondlik tähendus tuleneb sellest, et ta on aluseks loomulikule respektitundele teiste isikute suhtes. Selles mõttes võiks ka öelda, et väärikus on individuaalne hüve, millel on lai ühiskondlik tähendus.

Kuidas saada väärikaks? Eestis valitseb väärikate inimeste defitsiit. Väärikus pole omandatav personalikoolituse kursustel ega tekki üleöö soliidsesse ametirolli sattudes. Iga isik kõrgel ametikohal tekitab teatud respekti. Kuid loomulik oleks eeldada, et isik väärib respekti tänu isiku omadustele sobida sellele ametikohale. Väärikus kroonib saavutusi ja õilistab inimest. Väärikas riigijuht tekitab äratundmise, et väärtused on põhimõtteliselt õigel kohal.

Hulluks läheb lugu siis, kui kehtivad sotsiaalsed eeldused võimaldavad orjameelsel inimesel hõivata näiliselt demokraatlikele mehhanismide abil väärikate inimeste positsioone – juhtida riiki, valitsust või muid strateegiliselt olulisi positsioone, mis määravad kodanike praegust elukorraldust ja kujundavad rahvusriigi tulevikku.

Eestlastesse on jätkuvalt sisendatud vankumatut usku, et senitehtud strateegilised valikud on kui mitte parimad, siis vähemasti poliitiliselt hädavajalikud. Kas ei peaks me nende sammude üle uhkust tundma? Kes poleks kuulnud valdavalt isamaalistes ringkondades kulumiseni korrutatud hale-uhket: “Me oleme ju kestma jäänud”.

Eksistents pole aga omadus. Ja juba Sokrates juhtis tähelepanu asjaolule, et molluskid on Pireuse sadamas kestnud enam kui aastatuhandeid – milles seisneb nende eriline väärtus? Eelarvamuslik oleks uskuda, et väärikale kodanikule piisaks kusagile kuulumise või pelgalt olemasolu faktist. Olulisem kui olla, on küsimus kuidas ja mis tingimustel olla.

Sama väheütlevat sisu kannab endas ka mõnede tipp-poliitikute suust sagedasti kuuldav välisuudis, et “meiega oldi jälle rahul ja kuidas meid küll kiideti!” Mida selline “välisuudis” meile ütleb? Kas selle eesmärgiks on aidata edeval tipp-poliitikul ennast kehtestada või rahvusväärikust tõsta? Asjakohane oleks ka selgitada kas kiitust pälvis allaheitlikus või tarmukus. Kui viimast, siis piisaks ju veendumusest, et meil enestel on ka piisavalt põhjust enda üle heameelt tunda.

Eelöeldust tulenevad mõningad järeldused riiklike prioriteetide täiendamiseks ja mõttekaks pingeritta asetamiseks – vastavalt nende olemuslikkusele. Järgmise Eesti huvides peaks prioriteetide hulka kuuluma tingimuste edendamine, mis võimaldavad kodanikul ausalt elada ja oma väärikustunnet – juhul kui kodanikul seda on, loomupärasel viisil praktiseerida. Väärikust ei anna mehaaniliselt kasvatada. Mida riiklikul tasandil teha saab on “eluruumi tekitamine” – riigi abi seista kõigi ja kõige vastu, mis kodanikuväärikust teotab ja maha kisub.

Kodanikuväärikus on otseselt seotud riigis valitseva õigussüsteemiga, mis on kutsutud kodanikku õigusi kaitsma. Õiglusetus sünnitab alanduse. Alanduse jätkumine sünnitab lootusetuse ja lootusetus ning meeleheide tipnevad orjameelsuse ilmingutega.

Et mitte olla koer paela otsas. Teatud sotsiaalse postiga käib väärikusnõue kaasas samamoodi nagu dirigendilt eeldatakse absoluutset kuulmist. Juhul, kui see viimane puudub, on dirigent häbiks tervele süm-fooniaorkestrile – näiteks kohtuniku kuube riietunud hampelman aga häbistab kogu ühiskondliku süsteemi, mis hampelmannidel kohtuniku väärikasse ametisse sattuda võimaldab.

Praegu valitseb olukord, kus õigussüsteem tihti ei toimi terve mõistuse terminites ja kohtumajadest on saanud kriminaalsele elemendile enesekindlust juurde süstivad institutsioonid. Õigusprobleemide südamiku moodustab ebakompetentse ning ebaväärika kohtuniku probleem. Ruumi puudusel ma seda siinkohal pikemalt ei käsitle. Kuid see on väga tõsine probleem ja seda lahendamata pole järgmisel Eestil tulevikku.

Antiikmõtlejatele oli muutuvate olude võrdpildiks saatuse liikuv vanker. Vankril oli võimalik kas istuda või olla koerana paela otsas järele veetud. Kui järgmine Eesti soovib asetuda maailmaajalooliste protsesside taustal võimalikult inimväärsesse positsiooni, peab ta seisma prioriteetide eest, millele tuginevad tema kodanike olemuslikud hüved. Rahvus- ning kodanikuväärikus on üks nendest.