Maria Šarapova Foto: AFP/Sanpix

Me peame rääkima klikkidest. Rahulikult ja emotsioonitult. Mõtlema, kuidas edasi. Kas ja mida saaks muuta. Kirjutan siiralt, otse südamest. Ilmselt mõjub see veidi naiivselt, mis parata. Parem nii kui üldse mitte.

Eestlased on iseteadlikud ja vaidlushimulised. Aga ühes küsimuses olen täheldanud suurt üksmeelsust: meie meediaväli (eeskätt veebis) jätab soovida.

Olen päri, see vajaks korrastamist. Pilt on ülikirev, ebaloogiline, kurnav. Raske on katkematust eripalgelisest uudistulvast, kus kõrvuti triivivad Põhja-Korea raketikatsetused ja mõne naisterahva bikiinivormi jõudmine, üles leida olulist. Tülikas on pidevalt kiigata kõlavate pealkirjade taha, veendumaks, et näiteks Michael Schumacheri tervisliku seisundi kohta pole endiselt uudiseid. (Vabandan ette: näited pärinevad valdkonnast, mida spordiajakirjanikuna kõige teravamalt jälgin.) Puudub ühtne arusaam, mis on tähtis.

„Klikk on jumal!” on kelmika naeratuse saatel rõhutanud Eesti Päevalehe sporditoimetuse juht Peep Pahv, mu ülemus. Saa siis aru, on ta irooniline või mitte. Samal ajal on Pahv pahane, et veebimeedia esiletõus viimase 10–15 aasta jooksul on meedialoogika tervikuna tuksi keeranud. Need kaks vastandlikuna näivat tõdemust võtavad seisu hästi kokku. Taas olen päri: liialt sõltuvad lehed loetavusest, liiga kõrgele on prioriteetide seas tõusnud märksõna „kiirus”, kvaliteet annab aupaklikult teed kvantiteedile.

Pealkirjamaagia ja loetavus

Avalehele
38 Kommentaari