Mart Susi | Kas isikuandmete kaitse reform ohustab sõnavabadust? Inimesest ei tohigi olla võimalik üksnes uudishimu rahuldamiseks hõlpsalt üle sõita
Kas isikuandmete kaitse reform ohustab sõnavabadust? Kui otsustada Eesti Päevalehes 12. detsembri 2017 ilmunud juhtkirja „Ülekaaluka huvi nõue peab seadusest kaduma” järgi, siis ohustab.
Väljaande arvates tuleb andmekaitse reformi käigus ettevalmistatavast Eesti isikuandmete kaitse seadusest kaotada piirang, mis lubab ajakirjandusel andmeid töödeldes saadud isikuandmeid avaldada üksnes ülekaaluka avaliku huvi korral. Teiste sõnadega: kui ajakirjanikule saavad teatavaks kellegi eraelu andmed, mille isik on vabatahtlikult riigivõimule avaldanud või mida riik on tema kohta omal äranägemisel kogunud, siis võiks ajakirjanik neid avaldada ka siis, kui avalik huvi nende vastu on kõigest mõõdukas või tahetakse rahuldada üksnes lugejate uudishimu.
Eesti andmekaitse reformi üle peetav avalik diskussioon on seni peaasjalikult keskendunud sellele, mida tohivad ja ei tohi eraettevõtted ja riigiasutused üksikisikutelt küsida ning kuidas tuleb neid andmeid säilitada ja töödelda. Samuti vaieldakse selle üle, milliseid andmeid on lubatud koguda üksikisiku teadmata ja mida tohib nendega teha.
Eesti Päevaleht on avanud andmekaitse reformi kontekstis olulise inimõiguste tagamise teema. Ühtlasi on ajalehe seisukoht sügavalt ekslik.
Kas inimestel peavad online ja offline olema samad õigused? Seniajani on nii ÜRO kui ka Euroopa Nõukogu kinnitanud: internetis olgu tagatud samad põhiõigused mis väljaspool internetti. Ei saa jätta märkimata argumenti interneti kui sellise ontoloogilise seisundi kohta, mis asetab iga internetikasutaja kohe teenusepakkujaga võrreldes nõrgemasse seisundisse. Võrdluseks: igaühel on pakasega vaja riideid – inimese külmakartlik seisund ei sõltu tema muudest isikuomadustest ega sellest, kus ta pakase kätte sattub. Teiste sõnadega: külma eest kaitstuse vajadus on ontoloogiline, s.t inimeseks olemisest lahutamatu.
Kui nõustuda, et iga internetikasutaja on vis-à-vis teenusepakkuja või veebiajakirjanikuga võrreldes nõrgemas seisundis, siis kas ei peaks õigusaktid tugevamini kaitsma just privaatsust?
Ookeanilaiused erimeelsused
