Foto: Priit Simson

Kujutagem ette, et 1939. aastal olid olemas tänapäevased kommunikatsioonivahendid. Enne nn baaside lepingu allkirjastamist Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel puhkeks avalik arutelu, kas leping on Eestile ohtlik. Välisminister esineb televisioonis ja kinnitab, et Eesti suveräänsus on tagatud, sest nii on kirjas lepingu 5. artiklis. (Selline sõnastus oligi pakti 5. artiklis: „Käesoleva Pakti elluviimine ei tohi mingil määral riivata Lepinguosaliste suveräänõigusi”). Ainsa õigusteadust õpetava ülikooli professor esitab sotsiaalmeedias seisukoha, et enne lepingu allkirjastamist peaks valitsus tegema ühepoolse deklaratsiooni, välistamaks Eesti uusi juriidilisi kohustusi. Samas ülikoolis õppinud riigiametnikud ja praktikud räägivad kui ühest suust, et lepingust ei tulene mingeid lisakohustusi. Avalikkus rahuneb. Kas midagi analoogilist on toimunud ka ränderaamistiku arutelul?

Avalehele
46 Kommentaari