Martin Aidnik: kasinuse ebaõnnestumine on väljaspool kahtlust. Jõudu valitsusele turukesksuse vähendamiseks
Uue valitsuskoalitsiooni kriitikud propageerivad varasema kasinuspoliitika jätkamist (näiteks Jürgen Ligi „Uus-Eesti idioodid”, EPL 2.5). Nad ütlevad, et määrav peaks olema eelarve tasakaal. Et heaolu suurendavast majanduspoliitikast on oodata eelkõige tagasilööke ja selle kordaminekud saavad olla üksnes lühiajalised. Ent kasinuse ebaõnnestumine on väljaspool kahtlust. Kriisijärgsetel aastatel on majandus kiratsenud ja ühiskond stagneerunud. Paljuräägitud lääneeuroopalikule elatustasemele lähenemine osutus illusoorseks. Räägitakse kadunud kümnendist. Seetõttu oli teistsuguse poliitika aeg ammu käes.
Reformierakonna eestvõttel tähtsustas riik metoodilise järjekindlusega turgu ja eelarvet sotsiaalsemat laadi hüvede arvel. Jätkusuutlikkuse asemel sattusid majandusest väljapoole jäävad institutsioonid (haridus, tervishoid jms) surve alla, mis pole siiamaani taandunud. Selle eest pidid maksma need, kes polnud põhjustanud ei kriisi ega riigi sissetulekute puudumist. Puudulikest kapitalimaksudest tulenev kidurus on reformierakondliku poliitika möödapääsmatu reaalsus.
Majanduspoliitika vajab mõistlikku arusaama majandusliku väärtuse loomisest. Majanduslik väärtus ei ole neutraalne „eksperdihinnangute” küsimus, vaid on seotud valitseva ideoloogiaga. Nii võib viimasel ajal lakkamatult kuulda arusaama, et väärtust loob üksnes ettevõtlus. Teised valdkonnad parimal juhul toetavat ettevõtluse väärtuse loomist ja pidavat seetõttu lähtuma ettevõtluse vajadustest.
Tõesem on öelda, et majanduslikku väärtust loovad töö ja kapital koos. Kapital ei saaks luua väärtust ilma kvalifitseeritud töötajateta ning haridus- ja tervishoiusüsteemita, mis majandussfääri otseselt ei kuulu. Turukeskses ühiskonnas valitseb aga majanduse suundumus tungida teistesse valdkondadesse, neid ümber kujundada ja destabiliseerida. Ülikoolide hiljutised struktuurireformid on siin üks näiteid. Majandusliku väärtuse loomise tasakaalustatum mõistmine toob kaasa suuremad investeeringud ja vähendab jõukuse kontsentreerumist.
Koalitsiooni poliitilised sammud investeerida tervishoidu ja haridusse on seetõttu igati tervitatavad. Peale selle puudutavad investeeringud ka politseinikke ja päästjaid, sotsiaalhoolekande ja kultuuritöötajaid jpt. Kõik see tundub priiskamisena üksnes kriisiga toimetulekuks mõeldud kasinuspoliitika taustal. Eelarvetasakaal ei saa olla otsustav, sest meist kordi suurema riigivõlaga Skandinaavia maad ei ole meist vähem edukad. Vastupidi, SKT-st 10% moodustava riigivõlakoormaga on Eesti Euroopas äärmuslikuvõitu erand.
Iseäranis puudutab jätkuv investeeringute vajadus kõrgharidust. Karoliina Vasli kirjutas kõrghariduse hetkeseisust 21. aprilli Eesti Päevalehes artiklis „Tasuta kõrgkoolid on kui läbijooksuhoov, kus õpetavad säästuõppejõud”. Nii ongi, ülikoolide töötasud ja tööd üksnes osaliselt tasustavad töölepingud taandavad osa õppejõude tõepoolest säästuõppejõu staatusesse. Õppejõududele makstav tasu pole proportsioonis neile esitatavate nõudmistega ja jääb kohati alla ka kooliõpetajate palgale. Vaslil on õigus, kui ta kirjutab, et kasinus viib ülikoolides alla hariduse kvaliteedi. Ületöötanud ja alatasustatud õppejõududega ei ole võimalik hoida ei õppe- ega teadustöö kvaliteeti. Arvestades kiiret arengut ja katsumusi, millega ülikoolid peavad toime tulema, ei ole näha, et asjad hakkaksid iseenesest paremuse poole liikuma.
Tasuta kõrghariduse plaanis näivad ülikoolid praegu kõrvalejäetuna. Tasuta kõrghariduse jätkumiseks on vaja, et riik kõrgharidust rohkem väärtustaks. Siiamaani seda aga näha ei ole. Kõrgharidus on endiselt tagaplaanil ka võrreldes teiste haridusasutustega, olgu nendeks koolid või lasteaiad. Ingliskeelsed õppekavad ja ülikooli põhitegevustega vähemal või rohkemal määral haakuvate teenuste osutamine on praeguses olukorras ülikoolide lahendus pinnal püsimiseks.
Teadus- ja arendustegevust on Eestis juba mõnda aega suurendatud EL-i tõukefondide abiga. Kuid need toetused on ajutised, nende eesmärgipüstitus sõltub EL-i programmidest ning need ei taga teaduse, sellel baseeruva kõrghariduse ja innovatsiooni pikaajalist kõrgetasemelist arengut.
Kõrghariduse olukorraga rahulolematuse avaldamine ei ole elitaarne kaeblemine. Selline eksiarusaam levib nende seas, kes usuvad, et armutu konkurents ülikoolides on õigustatud, sest see eksisteerib ka väljaspool ülikoole. Turumajanduse ja demokraatia süntees on aga paremini õnnestunud neil ajastutel, kui ülikoolid on olnud iseseisvad ja tugevad, näiteks sotsiaaldemokraatia kõrgajal enne seda, kui äri- ja finantsmaailm 1980-ndatel taas peale tungis. Äri- ja poliitilise eliidi eestkoste alla jäänud kõrgharidus minetab oma funktsiooni ühiskonna eneseorientatsioonis. Ülikoolide ekspertiisi küsitakse endiselt eduka turustamise, integratsiooni ja soolise palgalõhe teemadel, kuid kõrghariduse turustamisele ei suuda ülikoolid senisel kujul vastu seista. Aeg oleks proovida uusi strateegiaid, võib-olla ka streikimist.
Reformierakonnal oli rohkem kui piisavalt aega näidata oma poliitika sisu. Paljuski võib selle kokku võtta turu ületähtsustamisena. See tähendab, et isegi minimaalne toimetulek sõltub tööturul hakkamasaamisest. Reformierakond erastas kasinuse ja sellest sai igaühe isiklik probleem. Vaesusest sai vähese võimekuse tunnus.
Kuid reformijate pingutustest hoolimata on säilinud ootused, et riik osaleb heaolu parandamises. Arusaamad avalikust või ühishüvest pole täielikult taandunud. Seetõttu tuleb praegusel valitsusel teha korrektiive. Põhiküsimus on, kas riiki suudetakse valitseda inimkesksemalt.
Alternatiivini jõudmine eeldab senisest suuremat põhimõttekindlust ja jätkuvaid investeeringuid. Kosmeetiliste maksumuudatuste asemel tuleb tegeleda pankade (iseäranis Rootsi pankade) domineerimise probleemiga. On teada, et alates 2000. aastate algusest on pangad oma kasumitelt tasunud ainult 2,3% makse, olles seejuures Euroopa kõige kasumlikumad. Senikaua kui jätkub pankade rikastumine, jäävad nad ka õiglasema maksustamise koha pealt eitavaks. Teisisõnu on vaja poliitikat, mis lõpetaks olukorra, kus SEB, LHV ja Swedbank teevad enda ja teiste jaoks ise mängureeglid (seisavad ühe jalaga riigis, teisega mitte). Siis tekiksid vajalikud ressursid ülikoolide ja teiste praegu tagaplaanil olevate institutsioonide jaoks. Avalik hüve saaks rohkem esile kerkida.
