Eesti poliitikas on toimunud märkimisväärsed muutused. Lõppenud on aastatel 2007–2016 kestnud alternatiivide puudumise ajajärk. Nendel aastatel õnnestus Reformierakonnal kehtestada end peaaegu vastupanuta ja diskrediteerida alternatiivid kui kahjulikud ja irratsionaalsed. Seetõttu on nüüd ka nende jaoks üllatus, et oleme vähemalt osaliselt väljunud varasemast tehnokraatlikust parempoolsusest. Kuna 2007–2016 ei olnud valitsemises ruumi jõududele, kes oleksid 2008. aasta kriisist teinud õiged järeldused ehk korrigeerinud majanduse toimimist sotsiaaldemokraatlikult, siis sellega sai loodud pinnas padukonservatiivide esilekerkimiseks. Praegu ei mõista seda ka paljud inimesed, kes tunnevad muret tõrjuvate hoiakute ja poliitilise tahumatuse pärast. Peale selle toetatakse Reformierakonda meedias endiselt, kus hoolimata sotsiaalsest polariseerivusest peetakse nende poliitikat edasiviivaks.