Olen 160 kilogrammi kaaluv selgelt ülekaaluline mehejurakas, kes ületab varuga tõenäoliselt ka rasvumise arstliku määratluse. Olen eluaeg olnud nagu kahe küljega münt: ühelt poolt laisk ja hästi süüa armastav ning teisalt edev ja sporti armastav. Seetõttu on mu kehakaal käinud mitu korda jojona üsna märkimisväärsete amplituudidega üles ja alla. Varasematel aastakümnetel on kaalulangetuse taga olnud edevus ja soov naistele meeldida. Ent viimase ründe oma kaalule olen võtnud ette puhtalt tervislikel põhjustel.

Progress algab esimesest sammust, siinkohal on see probleemi tunnistamine. Kuid teine samm on olulisim: harjumus oma elustiili üle mõelda, seda lahata ja analüüsida. Kui me suudame hakata oma toidust rääkima avatud kaartidega, on ainult ühe ostukorvi kaugusel täielik gastronoomne regeneratsioon: porgand on ka hautatuna maitsev, peet saab röstides külge imelise magususe, lillkapsast võib ka terve peana ahjus valmistada. Unustada ei tohi ka liha ega kala, kuid ainult maitseaineks. Veidi head lihalist annab tooni, aga ei peaks olema eine nurgakivi.

Minu ema kasutab ebavajaliku söömise kohta vana ingerisoome ütlust: tuleks lõpetada endale hammastega haua kaevamine. Söömine on nauding, kultuur, sotsiaalsus. Aga samal ajal ja peamiselt on söömine tankimine – oma kehale tuleks anda ikka kõige suurema väärtusega kütust. Kuhu oleme selle loogilise mõttekäigu kaotanud?

Avalehele
67 Kommentaari
Loe veel: