Kunagi töötasin kollektiivis, kus oli aastaid segamatult tegutsenud rõve seksuaalne ahistaja, kes noori naiskolleege süsteemselt terroriseeris. “Ta ongi selline” ning “ära pane tähele” olid mõned sõnavõtud, mida tema kaitseks korduvalt kasutati, eiramaks pikalt kestnud tõsist probleemi.

Kui ahistaja lõpuks arvukate juhtumite tõttu siiski kollektiivist lahkuma pidi, leidus ka kolleege, kes olid pahased, et selline probleem üles kerkis: “Asi ei saanud ju olla nii hull. Noored on ikka tänapäeval nii tundlikud. Aastaid keegi ei hädaldanud ja nüüd siis järsku…” Need repliigid kõlavad kuidagi tuttavalt.

Rahvusooper Estonia direktor Aivar Mäed tabanud skandaali saatvate sõnavõttude taustal jääb mulle arusaamatuks, milline on ohvrisildistajate arvates õige ja eetiline seksuaalse ahistamise kannatanu? Et kuidas peaks näiteks mõni “pärisohver” sellistest juhtumitest teada andma, et ei satuks ise sildistamis- ja süüdistuslainete ohvriks?


Avalehele
177 Kommentaari
Loe veel: