Mis selles olukorras üldse annab alust optimismiks EL tuleviku suhtes? Ka hiljuti Tallinna külastanud mõjukad USA senaatoritele tuli vastuvõtjatel EL-i selgitada ja kaitsta, külalised olid väga mures. Saan täiesti aru, et pelgalt isikliku usu väljendamisest, “ei kuku ta kuhugi,” ei piisa. Eestlastel on siin ka veel see puudus, et meie tunneme ainult sellist Läänt, ainult sellist Euroopat, nagu ta praegu, väga tiheda integratsiooni tingimustes, on.

Kui meie 1980ndate lõpus hakkasime Lääne-Euroopas ringi liikuma, oli Schengen juba jõus ja piirikontrollid kaotatud, kapitaliturud vabad jne. See teeb meile teistsuguse Euroopa ettekujutamise veel ekstra raskeks ja argument “nii on kogu aeg olnud,” on umbes sama mõjuv kui “ma ei usu, et see juhtub”. Minu jaoks on EL tugevus, peamine legitiimsuse allikas alati olnud 28 (olgu, oeh, nüüd 27) iseseisva riigi vabatahtlik otsus anda osa oma suveräänsusest ühise otsustamise alla. Ära anda, kui soovite. Sest on ära tuntud, et paljud asjad õnnestuvad koos paremini.

See oli fundamentaalne muutus EL asutamise loogika (võtame teatud ressursid sõjariskide maandamiseks ühise kontrolli alla) ja hilisema, inimeste elu paremaks tegemise loogika (ühtne kaubanduspoliitika, ühisturg, ühisvaluuta, vaba liikumine) vahel. Praegu tulebki kogu EL poliitilisel eliidil oma kodanikele selgitada, et ja kuidas EL ikka ja igapäevaselt oma kodanike elu paremaks teeb.

Mis, mööngem, on eurokriisi ja rändekriisi taustal hulka raskem kui seni. Ja uniooni püsimiseks, heakäekäigu nimel, tuleb tööd teha kõigil, ka väikestel ja vaestel liikmesriikidel. Seda olen 5 aastat korranud nagu katkine grammofon. Eurokriisi ajal oli aktiivsem tegutsemine Brüsselis rohkem Eesti suuremaks tegemise eesmärgi teenimine, hiljemalt rändekriisist aga on eesmärgiks uniooni heakäekäik.

Iseenesest, Eestil ei läinud lõppeval aastal EL-is sugugi halvasti. Või, olgu, aastaks seatud eesmärgid said enamasti ilusti täidetud.

Tõstan esile kaht: Krimmi annekteerimise 2. aastapäevaks sai meie ettepanekul ja aktiivsel kaasalöömisel EEAS poolt kokku koondatud EL mittetunnustamispoliitika, mis seni oli laiali eri otsuste-dokumentide vahel ja fookus kippus nii hajuma. Ärgu keegi tulgu mulle ütlema, et väike riik ei suuda Brüsselis midagi ära teha!

Teiseks, rändekriisi haldamisel ajasime mõistlikku joont, eristudes mõnestki oma seisukohtadesse üpriski kapseldunud (Ida-Euroopa) liikmesriigist. Selle joone ajamist toetas ka kodus siseministeeriumi üpris arukal ja süstemaatilisel moel käima läinud ja käimas hoitud pagulaste ümberpaigutamine. Eesti on praeguseks võtnud 20% oma kvoodist ja kuulub sellega liikmesriikide esimese kolmandiku hulka. Mitte et nendes asjades oleks nn edetabelikoht väga oluline. Aga ühel hetkel, kui läheks näiteks tehtud otsuste kriitiliseks hindamiseks, on neil, kes päriselt püüdnud neid ka ellu viia, soliidsem sõna öelda. Eriti kiiduväärne on, et Eestisse saabunud pagulastest on seni kõik siia ka jäänud erinevalt mõnest naaberriigist. Teisene ränne vaesematest ja väiksema kogukonnaga liikmesriikidest jõukamatesse on kogu aeg olnud üks plaani riskikohti.

2017ndaks on plaane teha mõnes mõttes kole lihtne – teha hästi ära eesistumine! – teiselt poolt aga kole keeruline. Mida ikkagi pidada eesistumise õnnestumise kriteeriumiks? Edukalt lõpetatud või edasi viidud eelnõude arv kõnetab peamiselt EL-professionaale, Eestis käimud ametiisikute arv peamiselt turismisektorit, suurte poliitiliste sündmuste-arengute või kolmandate riikidega peetavate tippkohtumiste juures ei pruugi roteeruval eesistujal erilist rolli olla jne.

Peakski vist realistlikult ütlema, et kui rahvusvaheline ajakirjandus ei kuuluta 2017ndat 2016ndast EL-ile veel hullemaks aastaks, kui endale jääb tunne, et pillilugu seisma ei jäänud (kõige laiemas mõttes) ja Eesti avalikkus saab EL-i asjades suurema omaluse (kes võtaks meil vedada samasuguse kampaania, nagu praegu Maltal?), siis pole päris untsu läinud.

Ettevalmistustest. Mu meelest on seis praegu selline, et tehniliselt oleme enam-vähem valmis. Muidugi, hanked on alati riskikoht, eriti olukorras, kus tähtajad nihkusid pool aasta varasemaks.

Aga meie muud peamised riskikohad on poliitilised. Nüüd on see hetk, mil poliitiline juhtkond, valitsus, peab määrama sisulised prioriteedid, ütlema täpsemalt, mida me oma horisontaalsete teemadega (näiteks digimõõtmes) tahame saavutada ja kuidas seda keskselt ja pidevalt juhitakse-kontrollitakse. Siin tuleb tõenäoliselt muuta mõnd meie mugavat tööharjumust ja need asjad on alati keerulised. Keskne koordinatsioon ei ole Eestis liiga harjumuspärane ja see kehtib ka eesistumise tulevase operatiivjuhtimise kohta.

Kolmas suur riskikoht on kõrgeima taseme poliitilised suhted ja (taas kord) koordineerimine – viimased kohtumised-õhtusöögid Brüsselis, ettevalmistavad dessandid millistesse teiste liikmesriikide pealinnadesse, mis koosseisus, mis ajal jne.

Neljandaks riskikohaks on suhtlemine rahvusvahelise meediaga, sellest kirjutasin Gondori kroonikas 20.12.2016. Ehk siis – eesistumise operatiivne faas on algamas ja peamine vastutus liikumas ametnike komiteelt valitsusele. Ehkki, ikka ja alati, eesistumise toimudes on suurim koormus alalisel esindusel EL juures Brüsselis.

Kokkuvõtteks.

Olukord EL-is pole kiita ja Eesti on sattunud meile mitteomaselt vastutusrikkasse rolli. Sellega hakkamasaamiseks vajame väga tugevat pühendumust ja juhtimist; ja lisaks ka pisut õnne, ehkki on teada, et õnn tavatseb soosida tugevaid (selles kontekstis: paremini ettevalmistunuid).

Kolmun on võetud autori blogist ja autori nõusolekul.