2007 seedis EL valusat tagasilööki kavandatud Põhiseaduse leppe üle – mäletatavasti lükkasid Prantsuse ja Hollandi valijad selle dokumendi rahvahääletusel tagasi. Ent muud asjad jooksid nii et lust kohe – majandus kasvas euro esimesel kümnendil mis mühin, piiride taga oli suhteliselt rahulik ja EL kujutas muule maailmale edukat riikidevahelise integratsiooni projekti. Küsiti ja vastati jaatavalt (Mark Leonard samanimelises raamatus 2005), kas Euroopa juhib 21. sajandi maailma; vaadati üsna üleolevalt (Robert Cooper, Riikide Murdumine, 2004) neile riikidele, kes pole veel postmodernistlikuks kasvanud, see tähendab, pole täielikult mõistnud, et suveräänsus tähendab kohta laua ääres. Pole siis imestada, et Berliini deklaratsioon väljendab üpris rammusat rahulolu EL seniste saavutuste ja Euroopa eluviisi (way of living) üle, tunnustab piirideta kontinendi hüvesid ning kiidab globaliseerumist. Ainus probleem ongi sisemise töökorralduse asi, vajadus uue alusleppe järele. Seegi sai kaks aastat hiljem Lissaboni leppe näol lahenduse.

Pole vist vaja nimetada, et kümnend hiljem on Rooma deklaratsioonis murekohti kaugelt rohkem. Muide, see väljendub ka teksti mahus – Berliini oma 4400, Rooma oma 6070 tähemärki. Mis rahvusvahelises poliitikas pole iseenesest muidugi mingi pikkus, aga siinses võrdluses hea teada. Muresid (ametlikus keeles „enneolematud väljakutsed“) on loetletud häbenemata: piirkondlikud konfliktid, kasvav rändesurve, protektsionism ning sotsiaalne ja majanduslik ebavõrdsus. Kõik need mured kuvavad muutunud maailma. Maailma, kus globaliseerumisvastane protest seab kahtluse alla kogu ühiskonnakorralduse legitiimsuse – kapitalismi alus on teadagi inimeste usk, et kõva pingutamise korral on homne päev tänasest parem. Maailma, mille toimimise reegleid, 70 aastat kehtinuid, seatakse mõne riigi poolt häbita kahtluse alla.

Kuidas siis Euroopa Liit selles muutuvas maailmas hakkama lubab saada? Rooma deklaratsiooni peamine osa on oma ühtsuse kinnitamine – hädavajalik pärast ühe (suure) liikmesriigi otsust liidust lahkuda. Teiseks vannutakse mitu korda, kuidas Euroopa Liit on parim raamistik, võimalus meie probleeme lahendada. Aga on vaja kinnitada ka EL saavutuste kestmist, näiteks siseturu neli põhivabadust – inimeste, kaupade, kapitali ja teenuste vaba liikumist. Kümme aastat tagasi ei olnud vaja seda eraldi rõhutada, nüüd on, pärast Brexiti hääletust. 2007 Berliinis ei saanud ka rõhutada ühiste reeglite täitmise vajadust – Saksamaa ja Prantsusmaa olid värskelt euro alusleppe, Stabiilsuse- ja kasvupakti reegleid rikkunud ja karistamata jäänud.

Väga sisuline on kohmakas lause „Me tegutseme üheskoos, vajaduse korral eri tempo ja intensiivsusega, liikudes samal ajal ühes suunas, nagu me oleme teinud minevikus, kooskõlas aluslepingutega ja jättes ukse avatuks neile, kes soovivad liituda hiljem“. See lause tähendab lõppu seekordsele debatile mitmekiiruselise Euroopa üle. Omavahel tihedamat koostööd tegevate riikide gruppe on Euroopas alati olnud. See ei häiri kedagi, kuni mitmekiiruselist Euroopat ei hakata välja käima kui ähvardust: kui teised ennast ei liiguta või korralikult ei käitu, siis me teeme ise, ilma teieta! Kõik toimub nähtavaski tulevikus senise praktika järgi ja muutusi ses asjas ei tule kindlasti enne Saksamaa valimisi septembris. Ja ka siis vaid eeldusel, et Prantsusmaal on mais ametisse valitud EL-meelne president.

Uudne, samas kiiduväärt, on riigijuhtide lubadus oma tegevust kodanikele paremini selgitada, kuulata kodanike muresid ja neid lahendada. Kogu ettevõetavate sammude loetelu algabki kinnitusega, et neid kavandatakse maailma muutumisest ja kodanike muredest teadlikena.

Seejärel tulevad neli plokki eesmärkidega: Turvaline ja kaitstud Euroopa; jõukas ja kestlik Euroopa; sotsiaalne Euroopa; globaalselt tugevam Euroopa. Umbes selliste märksõnadega on olnud laetud ka viimaste aastate eesistujariikide programmid, ja hoolikas lugeja leiab kokkulangevusi ka Eesti eesistumise esialgsete prioriteetidega. Mis ongi sedalaadi loetelud, et millegi vastu on raske olla, nn vanaema- või pannkooginimekirjad, mis sisaldavad vaid kõigile meeldivaid asju. Siiski juhin mõnele kohale tähelepanu:

Turvalisust ja kaitstust käsitletakse vaid läbi rändesurve, piirkontrolli ja terrorismivastase võitluse prisma. Muid väliseid julgeolekuohte aga globaalse Euroopa kontekstis. See ei lähe päriselt kõigi liikmesriikide ohupildiga kokku, aga olgu peale, sees nad vähemalt on. Majandusosas on viide ühiskonna tehnoloogilisele muundumisele, pole aga sõna „digitaalne“. Majandus- ja rahaliidu ehk euroala ülesehituse lõpuleviimise (completion) suunas lubatakse vaid liikuda, mitte see lihtsalt ära teha – peamiselt kuna Saksamaa kardab, küllap õigustatult, liiga kiirete muutuste puhul juurdemaksmise kohustust. Sotsiaalosa üle vaieldi deklaratsiooni ette valmistades enim. Tasakaal tuli leida peamiselt jõukamate riikide poolt aetava tugevama ühtlustamissoovi ja madalama palgatasemega riikide konkurentsivõime säilitamise soovi vahel. Arvestades, et sotsiaalküsimused on absoluutses lõviosas liikmesriikide pädevuses, on see vaidlus tegelikult sümboolne – ent sümbolite tähtsus võib teinekord olla väga suur. Seda enam Brexiti-järgses EL-is, kus on teada, et UK kodanike võõristus uniooni suhtes oli osalt põhjustatud ka isikute vaba liikumisest. Ükskõik mida meie Eestis (või Ida-Euroopas) selles arvame. Välispoliitika- või globaalosas tunnistatakse kõigepealt, et välispoliitika algab naabrusest; ja alles seejärel saavad tulla uued partnerlused. Siiski ei kasutata sõna „laienemine“, kinnitatakse vaid, et EL uksed on jätkuvalt lahti neile Euroopa riikidele, kes jagavad meie väärtusi ja on valmis neid ka edendama. Siit pole raske välja lugeda diplomaatilist ent hoiatavat sõnumit Türgile. Globaalosa uus teema on EL kaitsekoostöö, ent sõnastatud õige ettevaatlikult, rõhuga kaitsetööstusele ja koostööle NATO-ga.

Lõpulõik ütleb, kuidas EL lubatud asjadega tegelema peab. Ühiselt ja ühtselt, muidugi. Kuulates paremini kodanike soove. Iseloomulik on, et tuleb rõhutada usalduse ja lojaalse koostöö vajadust, seda nii liikmesriikide vahel kui ka liikmesriikide ja EL institutsioonide vahel – see peegeldab paraku rändekriisi tagajärjel muutunud atmosfääri EL asjaajamistes.

Kokkuvõtteks. Rooma deklaratsioon kinnitab 27 Euroopa Liidu liikme otsustavust kokku jääda ja koos edasi minna. Tunnistatakse nii väliste kui sisemiste pigete tohutut kasvu, ja mingiks ajaks nendest kahest komponendist vast piisabki: ohutunnetus ja hirm saavutatut kaotada. Nii on vastuse saanud ka Euroopa Komisjoni Valges raamatus esitatud küsimus tulevikustsenaariumite kohta. Euroopa Liit püüab põhiliselt saavutatut hoida ja korrastada, tugevdades seda vaid seal, kus teisiti ei saa: piiride turvalisus, kaitse, mõni siseturu ala. Uusi viise, radikaalseid ideid uniooni (ja kontinendi) ümberkujundamiseks tuleb aga veel oodata.

MATTI MAASIKAS
Kirjutis väljendab isiklikke vaateid