Maxima sündroomi pealetung ehk Oh sa vaene eesti keel
Sel suvel taas lahvatanud Maxima-probleem – selle keti kaupluste töötajate vähene eesti keele oskus – paneb kurvalt ohkama ja kukalt kratsima. Miks keeleprobleem Eesti avalikus ruumis aastatega süveneb, mitte ei parane?
Eesti keel peaks tänapäeval lausa külge hüppama, sest suur osa elust käib eesti keeles, kui vaadata poliitikat, teatrit või kunstielu. Tänavasildid on seni suuresti eestikeelsed olnud ja keel annab võimaluse Eestis karjääri teha. Ka võimalused eesti keelt õppida on mitu korda paremad kui 15, 25 või 35 aastat tagasi: on internet, tasuta või soodsad keelekursused, igasugused keelekümbluslaagrid, head keeleprogrammid jne.
Statistika järgi on eesti keele olukord paranenud. Seda õpetatakse koolides ja üha rohkem kohtab noori, kes räägivad aktsendita puhast eesti keelt. Oma riigitöö ajast 1990-ndate teises pooles mäletan, et kõik venelased, kellega sellal kokku puutusin, olid eesti keele mingil tasandil ära õppinud. Ülikoolis oskasid vene õpilased juba 1990-ndate alguses üsna hästi eesti keelt. Ei mäleta, et juuksurid poleks sinust aru saanud või oleks kuskil eesti keelega hätta jäänud. Ainus kord, kui eesti keelest polnud kasu, oli 1996. aastal Narvas, kui sealsest olukorrast väga üllatunud taanlastele ekskursiooni tegin.
