Meeli Miidla-Vanatalu: jälgimiskaamerad töökohal. Kaitsjad või karistajad?

Tööandja peab oskama jälgimisseadmete ohutegurit hinnata ja vähendama neist töötajatele tulenevat pinget

Iga ettevõtja ja tööandja soovib kaitsta oma vara nii klientide kui – nagu elu näitab – teatud määral ka oma töötajate eest. Kaitstakse erinevalt, see oleneb kaitstava vara hinnast, suurusest, ettevõtte tegevusvaldkonnast ja rahalistest võimalustest. Tehnoloogia areng on tööandjatele igati abiks tulnud. Järjest sagedamini märkavad töötajad töökeskkonnas jälgimisseadmeid: kaameraid, autode pardakaameraid, heli salvestavaid seadmeid, tööaja ja -panuse jälgimist arvutiprogrammidega või lihtsalt tööaja arvestamist uksekaardi, kiibi või mõne muu elektroonilise abivahendiga.

Abivahendid võivad olla väga moodsad, kuid ei tohi unustada inimlikku poolt. Tööandjate ja töötajate vaidlused tekivad tavaliselt küsimusest, kelle huvid tuleks seada esikohale. Kas see on tööandja, kes peab tagama töötajate ja klientide turvalisuse, kaitsma oma vara ja vahendeid, ning sellest tuleneb tema õigus töötajat kontrollida? Ühtlasi on töötajal õigus privaatsusele. Kas tööandja rakendatud meetmed on proportsionaalsed või riivavad siiski liialt töötaja isikuõigusi?