Meelis Ojasild: Eesti ülikool – õiguslik, mitte avalik
Uus kõrgharidusreform püüab lahendada kõrgharidusõppele ligipääsemise probleemi, kuid teeb seda kummalisel moel. Isegi kui õppemaksud kaovad, mahub ülikooli ruumidesse ainult teatud arv inimesi. Miks piirata nende inimeste arvu, kes tahavad õppida? Miks sundida neid minema välismaale?
Juba praegu on veebist tasuta kättesaadavad mõnede maailma parimate ülikoolide loengud. Ja mitte ainult – on võimalik isegi tasuta kursuseid läbida Stanfordi ülikoolis, Michigani ülikoolis, Pennsylvania riiklikus ülikoolis jt. (vt www.coursera.org) See on meie jaoks tõsine mõtlemiskoht.
Kujutame ette kaht keskkooli lõpetanud noort, kellel on valida, kas minna (Eesti) ülikooli, mille tase ja maine jääb rahvusvahelisel skaalal nõrgaks, või võtta tasuta kursuseid näiteks Stanfordi ülikoolist? Samal ajal aga võiks Austraalias farmis või Soome ehitusel raha teenida. Oletame, et üks neist valib esimese ja teine viimase variandi kasuks.
Kumma noore võtab ettevõtte juht tulevikus tööle? Kas selle, kes on omandanud küll ülikoolikraadi, kuid pole veel õppinud saadud teadmisi praktikas rakendama, või teise, kes on teinud vahepeal tööd, tutvunud eluga väljaspool ülikooli turvalisi seinu, läbinud parimad võimalikud kursused ja saanud nende kohta tunnistuse, kuid kellel puudub ametlik lõpudiplom? Kardan ja loodan, et valik osutub viimase kasuks.
Avalikustamine sunnib pingutama
Loengumaterjalide avalikustamisel peaks alustama siiski sissejuhatavatest loengutest, mis ei nõua tingimata erialast ettevalmistust ja alluvad seetõttu ka vähem väärtõlgendustele. Kuid avaldamine sunnib lektoreid rohkem pingutama. Pole mingi saladus, et mõne kursuse materjalid on kohati vananenud ning neid kantakse ette stiilis, mille kohta võiks kasutada väljendit „Powerpointi etteütlus”.
Materjalide avaldamine ei ole eriti suur kulu ülikoolide jaoks – tulu ühiskonna jaoks on aga tõenäoliselt kordi suurem. Kui inimesel endal on tahtmine õppida, siis peaksid ülikoolid (riik) tegema kõik selleks, et seda võimaldada.
Siiski tekib ilmselt nii mõnelgi lugejal küsimus, milleks siis üldse ülikooli minna, kui materjalid on tasuta veebis olemas? Esiteks ei ole võimalik kõiki materjale veebi panna (kohati autoriõiguste ja konkurentsisaladuse tõttu, kuigi need osad on võimalik slaidides ja ettekannetes n-ö tühjaks jätta, nagu on teinud näiteks Oxfordi ülikool). Kõige olulisem ülikoolide juures on aga siiski ligipääs inimestele – professoritele, teadlastele, õppejõududele ja teistele sarnaste huvidega üliõpilastele. Üliõpilasel on vaja mentorit ja eeskuju, kes motiveeriks ning kelle poole vaadata ja kellega koos arutada tekkinud küsimusi.
Noorte paremad valikud
Mitte vähem tähtis pole ka ligipääs tehnikale. Paljude erialade kursuseid polegi võimalik läbida ilma praktilise pooleta – olgu selleks siis masinate ja tarkvara kasutamise või katsete tegemise võimalus. Kuid osa teooriast võib tõesti omandada kodus (st ülikoolist väljaspool), et hiljem kergem oleks.
Potentsiaalsetel kõrgkooli astujatel tekib seega võimalus juba kesk- ja põhikoolis uurida, mis neid huvitab, ja ennast harida. Nii on neil ilmselt väiksem tõenäosus valida vale eriala.
Mis eriline saladus see olla saab, mida räägitakse loengutes „Ettevõtluse alused” või „Sissejuhatus sotsioloogiasse”?
Ärgem unustagem, et raha ülikoolidele tuleb meie kõigi taskust. Miks ei ole meil kõigil võimalus siis selle tulemit kasutada?
Tuleb välja, et meie ülikoolid on küll õiguslikud, kuid mitte veel avalikud.
