Meie maksame, teie surete
Säärasest idealistlikust käsitlusest lähtuvad ka Reformierakonna seisukohad täiselukutselise kaitseväe poole suundumisest, ajateenistuse lühendamisest ning vabatahtlikkuse printsiibi rõhutamine sõjalises riigikaitses. Mingit muud põhja või sõjalisi kaalutlusi neis pole.
Lääne- ja Kesk-Euroopa riikide eeskuju, millele reformierakondlastest poliitikud on viidanud, ei ole Eesti geostrateegilises kontekstis pädev argument. Samuti on NATO Euroopa liitlaste sõjaline võimsus pärast külma sõja lõppu pidevalt vähenenud ja selle allakäigu lõppu ei ole veel näha. Paljudes Euroopa riikides hakkavad relvajõud kaotama sidet ühiskonnaga ja valitseb patsifism.
2009. aastal oli Euroopa Liidu riikide kaitsekulutuste keskmine tase kõigest 1,67% SKT-st. Kaitsekulutuste vähendamine koos sõjaaja relvajõudude likvideerimise ja elukutselisele armeele üleminekuga on põhjustanud personalikulude hüppelise kasvu. Enamikus Euroopa riikides neelab personalivaldkond üle 50% kaitsekuludest (Eesti vastav näitaja oli 32%). Kuues palgaarmeega riigis ületasid eelmise aasta personalikulud koguni 70% taseme. Säärastel relvajõududel puuduvad arenguperspektiivid. Allakäiku ei ole mõistlik eeskujuks võtta.
Hoiatavaid näiteid ei ole vaja kaugelt otsida. Läti ja Leedu kaitsekulutused langesid eelmisel aastal vastavalt 1,21 ja 1,08 protsendini SKT-st. Läti elukutselise kaitseväe suurus oli 2009. aasta lõpuks umbes 4900, Leedul ligi 8100 inimest. Lisaks on meie lõunanaabritel kaitseliiduga sarnanevad vabatahtlikud riigikaitseorganisatsioonid.
Sõjalise konflikti korral oleks nii väheste jõududega võimalik pidada ainult väga lühiajalisi viivituslahinguid ja sissisõda. Lõunanaabrite jõupingutused koonduksid paratamatult pealinnade enda käes hoidmisele, mis tähendaks seda, et meie ühendusteed liitlastega lõigataks läbi ning Eesti jääks piltlikult öeldes kotti.
Meile lõunanaabrite kaitselahendused on nende suveräänne otsus ning minu eesmärk ei ole neid kritiseerida. Teeksime vea, kui me ei arvestaks nende mõjuga. Need otsused on Eestile lisanud sõjalist koormat.
Siinkohal ei ole mul võimalik korrata üle kõiki olulisi argumente, miks Eesti vajab umbes 50 000 inimesest koosnevaid sõjaaja kaitsejõude. Lühidalt – peame olema võimelised hoidma enda käes riigi strateegilisi võtmepiirkondi ning maismaa-ühendust liitlasriikide territooriumiga, vastasel korral pole liitlastel lihtsalt kedagi abistada.
On väga positiivne, et viis aastat kestnud skisofreeniline olukord, mil poliitikud ja ametiisikud rääkisid NATO 5. artiklist, samal ajal kui praktiline töö kollektiivkaitse rakendamiseks Baltikumis oli tegemata, on lõpuks ajalugu.
Samal ajal ei ole põhjust liigseks eufooriaks. Plaanidest üksi on vähe, nende rakendamist on vaja ka harjutada. Ei maksa unustada, et Venemaa relvajõud harjutasid alles 2009. aastal Baltikumi ründamist, mille käigus mängisid läbi ka taktikalisete tuumalöökide andmise NATO vägede koondumispiirkondade pihta Poolas.
Vabatahtlikest ei piisa
Wikileaksi andmetel on Poola ja Baltikumi regionaalse kaitse-plaani raames nähtud ette rakendada üheksa diviisi USA ja NATO Lääne-Euroopa liitlaste vägesid. Loodetavasti meie Euroopa liitlaste kaitsekulutuste ja relvajõudude vähendamine ükskord lõpeb ning need diviisid on olemas ka viie või kümne aasta pärast. Mis tahes sõjaline konflikt USA vägede osavõtul vähendaks kohe nende saadavust Poola ja Baltikumi kaitseplaani täitmiseks.
Lahingud või sõjad võidetakse oma raskuskeskme hoidmise ning vastase raskuskeskme hõi-vamise, purustamise või hävitamisega.
Küsimus pole seega kutse-aluste hulga vähendamises, vaid kui palju ja millises tempos ajateenistuse mahtu suurendada. Reformierakonna poliitikud on rääkinud ka ajateenistuse lü-hendamisest, kõneldes seejuures suuremast efektiivsusest. Väljaõppe tõhusamaks muutmine oleks pädev argument, kui see oleks tõesti eesmärgiks, aga mitte ajutiseks vaheetapiks ajateenistuse kaotamisel, nagu oravapartei seda tegelikult näeb.
Vabatahtlikkusest rääkimine ei ole siiras, kui selle tegelikuks eesmärgiks on sõjaline riigikaitse ainult vabatahtlike õlule jättagi. Ajalooline kogemus on meile õpetanud, et kui olukord on tõesti täbar, ei leidu vabatahtlikke kuigi palju. Nii oli Vabadussõja alguses, sama kordus 1991. aasta augustiputši ajal. Põ-himõttel „meie maksame (pealegi vähe) ning teie surete”, pole veel ükski riik suutnud oma territooriumi ülekaaluka vaenlase vastu kaitsta.
