Meie vanade daamide, terasrooside auks
Neid lugusid on tegelikult liiga palju ja nad on liiga tavalised. Ma kuulan neid hommikuti oma spordiklubis saunapimeduses. Küpses eas daamid, silma järgi nii 50–70-aastased, kes on ka ihualasti kaunid, vormis ja suudavad teha järjest kaks väga rasket, jõudu nõudvat rühmatrenni, räägivad halastamatult, kuidas tegelikult elu käib.
60-ndates väärt spetsialist jääb esimesena koondamislainele jalgu. Eks tal pension ka juba, tegelegu kodus lapselastega. Naine ei taltu ja otsib oma tõeliselt laialdastele teadmistele uut turgu, ent põrkab pidevalt vastu klaaslage, millele on näpuga kirjutatud: tahaksime kedagi nooremat. Kui uskuda tööfoorumeid, siis nooremaid hakatakse eelistama juba 40-ndate teise poolde jõudnutele.
Jutustajad muutuvad, aga muster jääb samaks. Ja neid lugusid on kahjuks täis ülejäänud vabariik, mitte vaid see pime saunalava.