„Meil läheb hästi, ainult minul halvasti”
Kui võrrelda kolme Balti riiki omavahel, kuulub Eestile positiivse arengu poolest mitmeski mõttes esikoht, kuid ometi – nagu on esile toonud ka eelmised kommentaatorid (vt Lobjakas, PM 07.09) – jääb Eestis puudu inimeste väärtustamisest ja inimväärsest keskkonnast.
Eesti Päevaleht palus mul ülaltoodule seletust leida. Püüangi otsida vastuseid küsimustele: miks Eesti inimesed hindavad kõrgelt oma riiki, aga ei ole rahul omaenda eluga? Miks suhtuvad Eesti inimesed oma lähituleviku majanduslikku olukorda optimistlikult, kuid on üpris vähe rahul ettevõtluskeskkonnaga? Miks on nii, et õpilased saavutavad silmapaistvaid tulemusi, kuid ei pea koolikeskkonda meeldivaks, arvestades koolikiusamise ja vägivalla suurt osakaalu? Inimarengu aruandes esitatud andmed pakuvad sellele vaid osalist vastust, edasine arvamusavaldus põhineb suurelt jaolt minu spekulatiivsel interpretatsioonil.
Eestlased usaldavad riiklikke institutsioone rohkem kui lätlased ja leedulased. Samuti suhtuvad eestlased oluliselt vähem kriitiliselt sellesse, kuidas riik on tulnud toime selliste ülesannetega, nagu tööpuuduse ja ebavõrdsuse vähendamine ning turvalisuse tagamine. Oma elukvaliteeti hinnates eestlased teiste Baltimaade elanikest ees ei ole. Nagu raportist selgelt ka esile tuleb, tegid Eesti poliitikud üheksakümnendatel radikaalseid otsuseid, mida tagantjärele võib õigeteks nimetada – tänu sellele on Eesti mitmeski mõttes vähemalt Lätist ja Leedust paremas olukorras. Seda, et tollal paika pandud suunad mõjutavad siiani puudujääke sotsiaalsfääris ja on soodustanud ebavõrdsuse kiiret kasvu, käsitatakse paratamatu kõrvalnähtusena. Tundub, et suurem osa ühiskonnast on nende ohvritega päri, kaasa arvatud need, kelle igapäevaelu see negatiivselt mõjutab. Eestlased toetavad riigi arengusuundi ja institutsioone, kuigi nad ei ole õnnelikud ega oma eluga rahul. Huvitav, miks?
Viljad vähemuse käes
Võimalikke seletusi võib tuletada õige mitmest suunast. Parempoolse poliitika järjepidev populaarsus Eestis on järjest kasvanud, kuigi liberaalse majanduspoliitikaga kaasnevad majanduskasvu viljad koonduvad pigem vähemuse kätte. Kui vabariigi algusaastatel oli see mõistetav lähtuvalt soovist vastanduda Nõukogude Liidule ja sellega seostatud vasakpoolsele maailmavaatele, siis nüüdseks sellest seletusest enam ei piisa. Inimarengu aruandes on esile toodud, et paremerakondade populaarsus seostub Venemaa ohuallikana tajumisega. Sellest tulenevalt võiks öelda, et inimesed näevad seal kaitset Venemaa eest ja liikumist oma rahvusriigi poole.
Seda, et rahvuslik identiteet on oluline väärtus, mille võimalik mustamine tekitab suurema protestilaine kui olmeprobleemid, näitab ka rahvuskangelase Andrus Veerpalu kaitseks mobiliseerunud internetiaktivism. Erinevalt Lätist ja Leedust ei viinud Eesti inimesi meeleavaldusteni majanduslangus, eelarve- ega palgakärped. Aga „meie Andruse” kaitseks olid inimesed juba peaaegu tänavatele minemas! Rahvuslusega seotud ideed tunduvad olevat piisavalt suurejoonelised, et inimesed oleksid selle nimel valmis isiklikeks kannatusteks. Eestit esitletakse majanduskiisiga hakkamasaamise eduloona – ning kõik on nõus sotsiaalse hinnaga, mida kärpepoliitika ja eelarve tasakaalus hoidmine endaga kaasa on toonud.
Eestis on oma eluga märgatavalt rohkem rahul noored (eriti paistis see silma kuni 2007. aastani) ja õppurid. Kui jätta kõrvale viimased aastad, siis on Eesti nooremal põlvkonnal tõesti olnud suhteliselt head võimalused ühiskonnas kaasa lüüa – sageli ka üpris mõjukalt positsioonilt.
Noored keskenduvad õppimisele, hoolimata vägivaldsest koolikeskkonnast. Eestis pole kombeks minna kaasõpilaste peale ahistamise pärast kaebama, sest
hälvik on pigem see, kes ei suuda enese eest seista, mitte see, kes vägivallatseb. Lõhesid õpilaste vahel peetakse normaalseks juba varasest noorusest saadik.
Olgugi et praegustel noortel ei pruugi olla samu võimalusi kui eelmiste põlvkondade esindajatel, ei süüdista nad väljavaadete puudumises väliseid asjaolusid ega riiki – sellele osutavad kvalitatiivsed uuringud, mis tänavuses inimarengu aruandes ei kajastu. Inimesed, kes on üles kasvanud edukesksete väärtustega ühiskonnas, kus levinud mentaliteedi kohaselt sõltub kõik enese tublidusest, süüdistavad nurjumistes pigem iseennast.
Inimesed usuvad, et omariikluse taastamine ja majanduskasv on andnud kõigile võimalused. Parempoolsete parteide poolt ei hääleta üksnes ettevõtjad, kes liberaalsest majanduspoliitikast oma igapäevategevuses võidavad, vaid ka kõik teised, sest nad loodavad, et kuuluvad õige pea esimeste hulka. Üldjuhul ei soovi keegi end identifitseerida luuserina, kes ei saa konkurentsitingimustes edukalt hakkama.
Eduloogika alternatiiv
Millised on siis tulevikuväljavaated? Terve mõistus ütleb, et eduloogika ei tohiks igavesti kesta ja lõhedega kapitalistliku ühiskonna determineeriv mõju vaesematele ühiskonnakihtidele muutub liiga selgelt nähtavaks, et seda rahvusküsimusega varjata. Alternatiiv võiks olla rahvustunde sidumine solidaarsuse ja inimressursi hoidmisega, et kodumaa-armastus ei seostuks eduka Eestiga iga hinna eest, vaid sõna otseses mõttes iga kaasmaalase käekäigust hoolimisega. Jätkusuutlikum oleks ilmselt tolerantse ja inimsõbraliku keskkonna loomine, et sotsiaalne ebakindlus ei vähendaks sündimust ega soodustaks väljarännet.
