„Meil pole keegi õnnelik”
Shahla Lahiji, te olete kirjanik, tõlkija ja kirjastaja, kes juhib olulist kirjastust Iraanis. Kas Iraanis on lihtne ühel naisel sellist elu elada?
Võib öelda, et minust sai feminist juba sündides. Ma olen pärit perekonnast, kus tüdrukutele hariduse andmist on põlvest põlve peetud väga tähtsaks. Ja minu lapsepõlves oli ema see, kes oli kodus boss. Tema juhtis majapidamist. Ja ta oli enne revolutsiooni üks esimesi naisi, kes läks tööle riigiametisse, postiametisse, sest tollane valitsus tahtis naiste positsiooni ühiskonnas parandada. Riigi heaks töötavatel naistel ei lubatud toona kanda ka näiteks pearätti. Jah, minu kodus oli alati nii, et naisi hinnati. Aga kui ma jõudsin teismeikka ja nägin, kuidas asjad ülejäänud ühiskonnas toimivad, siis mõistsin, et minu kodu oli erandlik.
Iraan on praegu tohutu rahvusvahelise surve all. Kas tavalised inimesed hoiavad pigem Iraani enda valitsuse poolele või loodavad, et rahvusvaheline surve toob kaasa muutuse?
Ma arvan, et Iraanis pole praegu keegi päriselt õnnelik. Ka mitte valitsejad, sest nemad on hirmunud. Valitsus peaks hoolikalt järele mõtlema, miks inimesed pole õnnelikud. Iraanis üritatakse näidata, justkui mehed ja naised oleksid üksteise vastu. Aga nii see pole. Mehed ei ole meie, naiste vaenlased. Nendel meestel pole ka õigusi. Ja neil on õed, tütred, kelle käekäik neile korda läheb.
Meil Iraanis on väga paradoksaalne ühiskond. Meie ühiskond on haige. Äsja avaldas minu kirjastus Hannah Arendti raamatu üksindusest totalitaarses süsteemis. See raamat räägib sellest, et sul võib olla abikaasa, lapsed, ema ja isa, aga sa oled ikkagi üksi. Sest sa ei saa kedagi usaldada. Võib-olla saad sa usaldada oma perekonnaliikmeid, aga ühiskonnas mitte kedagi. Sa ei saa kuuluda ühtegi parteisse, sotsiaalsesse liikumisse. Sest sa ei tea, kes on nuhk, kes sind reedab. Meie ühiskonnas on viimastel aastakümnetel olnud vaikne vangla. Keegi ei taha, et tema lapsed oleksid poliitiliste ringkondade lähedal.
Kõik vanemad tahavad enda lastest kasvatada ausad inimesed. Aga kõigis totalitaarsetes ühiskondades on inimesel kaks nägu: üks kodus, teine väljaspool kodu. Väljaspool kodu peavad inimesed nõustuma sellega, mida valitsus ütleb.
Ja lapsed, vaesed lapsed, on selle kahe erineva näo vahel. Neilt nõutakse, et nad peaksid väljaspool kodu valetama ja kodus olema ausad. Kuidas nad sellega hakkama saavad? See tekitab noores põlvkonnas pingeid. Ja on võib-olla üks seletusi sellele, miks on Iraani noorte seas nii palju narkosõltlasi. Iraani 72 miljonist elanikust kuus miljonit noort inimest on sõltlased.
Kui te meenutate enda tudengiaega ja võrdlete seda praegusega, siis mis on noorte jaoks muutunud?
Mina olin tudeng 1340. aastatel. Mis see teie kalendri järgi nüüd oligi, 1960-ndatel? Kui ma vaatan sellest ajast pärit fotosid, näen, et toona olid inimesed vabamad, rõõmsamad. Praegusel noorte põlvkonnal ei lähe nii hästi kui nende emadel ja isadel noortena. Kui ma olin ülikoolis, siis me ei pidanud kandma pearätti. Paljud tüdrukud kandsid miniseelikut, ühiskond aktsepteeris seda. Praegu peavad kõik naised, kes käivad ülikoolis, olema kaetud. Kui naised ja mehed ka õpivad koos, ühes ruumis, siis nad peavad olema eraldatud: naised istuvad ühes, mehed teises reas. Koos jalutada ei tohi.
Muide, paljud naised, kes on praegu Iraanis väga äärmuslikud muslimid, kandsid toona, 1960.–1970. aastatel miniseelikut.
Kui palju naised Iraanis üldse tänapäeval ülikoolis käivad?
Väga palju, rohkemgi kui minu noorusajal. Valitsus on selle pärast koguni mures, nad tahaksid, et mehi ja naisi oleks ülikoolis võrdselt. Praegu moodustavad naised tudengitest 65 protsenti. See on järjekordne paradoks Iraani ühiskonnas. Naised tahavad head haridust, tööd, olla sõltumatud. Noored naised ongi nüüd rohkem haritud kui mehed. Aga kui naine abiellub, siis Iraani seaduste järgi allub ta täielikult mehele.
Ta ei saa isegi lahutada ning selleks, et riigist lahkuda, on tal vaja mehe nõusolekut. Uus trend on, et naised ei taha enam abielluda, sest nad ei taha mehele alluda, vaid olla iseseisvad. See häirib Iraani valitsust väga. Ehkki need piirangud – keelu mehest lahutada ja mehe loata riigist lahkuda – pani naistele seesama Iraani valitsus pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni.
Te olete sotsioloog. Miks iraanlased toona üldse toetasid seda revolutsiooni?
Inimestele meeldib alati, kui kõrge võimukandja maha võetakse. Inimesed, kes toetasid revolutsiooni, ei teadnud täpselt, mis neid ees ootab. Nad ei teadnud, kuidas nende õigusi piirama hakatakse. Naised ei teadnud, et nad kaotavad oma õigused – esimene asi, mida revolutsionäärid tegid, oli naistelt lahutusõiguse äravõtmine ja abiellumisea langetamine 16. eluaastalt üheksandale eluaastale. Õnneks on Iraani ühiskond edumeelsem kui valitsejad, üheksa-aastaseid tüdrukuid ei hakatud mehele panema ning nüüd on abiellumisiga tõusnud 13. eluaastale.
Revolutsioonile eelnenud monarhia oli diktatuur, mitte totalitarism. Niikaua kuni inimestel polnud poliitilisi ambitsioone, võisid nad teha oma eluga, mida tahtsid. Aga poliitilised aktivistid olid ohus. Ja mõned islamirühmitused näitasid režiimile vastupanu sellega, et naised hakkasid kandma pearätte. Pearätt oli protesti märk, opositsiooni märk.
Mis pilguga vaatate praegu muutusi Põhja-Aafrikas?
Jaa, esmapilgul võiks öelda, et kõigis nendes maades võidutsevad islamirühmitused. Aga see on alles demokraatia algus.
Kas on lootust, et asjad muutuvad ka Iraanis?
Vabadus ei ole miski, mis hõbekandikul kätte tuuakse. Vabadus tähendab igapäevast tegevust. Paraku nõuavad ühiskondlikud muutused aega. Kui riigil on majandusprobleemid, saab midagi muuta viie-kuue aastaga, aga sotsiaalsete probleemide lahendamine võtab mõnikord aega mitu inimpõlve.
Ma usun, et teiste riikide kehtestatavad sanktsioonid on Iraani valitsuse jaoks suur probleem. Riik ei saa ellu jääda üksinda, isolatsioonis olles.
Miks teie siiamaani Iraanis elate? Miks te ei ole emigreerunud sinna, kus on rohkem vabadust?
Jah, selle 30 aastaga oleksin ma võinud korduvalt kuskilt eksiili paluda. Ma olen Iraanis opositsioonis, mustas nimekirjas. See on minu valik ja ma olen selle üle uhke. Ma tean, et Iraanist lahkudes oleksin ma kahe kuu pärast mitte keegi. Nii on juhtunud paljude emigreerunud aktivistidega. Ma elan edasi Iraanis ja ütlen valitsusele näkku, et see pole õige, mida te teete.
ELULOOLIST
Shahla Lahiji
Sündinud 1942. aastal.
Ta on kirjanik, kirjastaja, tõlkija ja Roshangarani kirjastuse direktor. Lahiji oli üks 19 kirjanikust ja intellektuaalist, keda Iraani võimud karistasid osaluse eest kultuurikonverentsil Berliinis 2000. aastal, kus arutleti poliitilise ja sotsiaalse reformi vajalikkuse üle Iraanis. Shahla Lahijile mõisteti selle eest kuuekuuline vanglakaristus.
