Aitab maailma lihtsaks teha

Ühest küljest on küsimus kultuuris. Kultuuri koostisosad levivad inimeselt inimesele, vahel sarnaselt epideemiaga. Kui me elame teatud kultuurikeskkonnas, ei saa me midagi parata, et seal ringlevad ideed, kujutelmad ja uskumused meid nakatavad.

Teisest küljest on asi sellistele nakkustele vastuvõtlikus inimloomuses. Inimene suudab elada ainult niisuguses maailmas, mida on võimalik hõlmata või vähemalt mõista. Ja mõistetavusel siinses tähenduses ei ole pistmist ratsionaalsusega. Maailmas tegutseva inimese ajus tekivad seosed, mis aitavad tal maailma mõista. Enamasti toimub see mõistmine kõige vähem kognitiivset pingutust nõudval moel.

Kognitiivse usunditeadlase Pascal Boyeri järgi on just nimelt need seosed ja järeldussüsteemid, mida inimaju loob uskumuste ja üleloomulike mõistete kaasabil, maailmamõistmise otsetee – tee, mis ei nõua niivõrd palju pingutust kui näiteks ratsionaalne teaduslik mõtlemine. Sellepärast ongi üle maailma levinud just usundiline mõtlemine. Teaduslik mõtlemine seevastu on väikese kildkonna lääne teadlaste erahuvi, mis ihkab küll kõiki eluvaldkondi endale allutada, aga ei ole kaugeltki kõigis maailma kultuurides niivõrd valdav, nagu me eurooplastena oma mätta otsast vaadates arvame.

Niisiis on ka teaduslik mõtlemine kultuurisidus ega ole inimesele üldsegi mitte kõige loomupärasem maailma mõistmise viis. Usundiline mõtlemine on samuti kultuurisidus, ent tänu inimloomuse eripärale maailma kultuurides võrreldamatult valdavam kui teaduslik mõtlemine.

Usundilised mõisted on elujõulised, sest nende kaudu järeldusi tehes on hõlpsam maailma mõista. Mul läks täna halvasti, sest 13-ndal ja reedel lähebki halvasti, usub inimene ja see võimaldab tal vältida keerulisemaid mõttekäike, mis selgitaksid, kui suurt rolli täitis selles viltuvedamises tema enda käitumine ja tegevus ning kui suurt osa kaasinimeste oma.

Miks ikkagi õnnetu päev?

Inimest huvitab just see, et temal läks täna halvasti, ja mis on selle võimalikud põhjused. Teda ei huvita ja ta ei suudakski selgeks teha, millal ja kuidas kultuur teda sellesse uskumusse nakatas. See küsimus võib huvitada ainult teadlasi. Üks küsimus, mis teadlasi ja teaduslikku mõtlemist huvitab, on uskumuste algupära. Seega vaidlevad teadlased, kas uskumust 13-ndast ja reedest kui õnnetust päevast saab viia tagasi reedesse, 13. oktoobrisse 1307, mil Prantsuse kuningas Philippe Ilus hävitas templirüütlid, või mitte.

Eesti folkloristina peaks mind huvitama, millal see uskumus Eestisse jõudis. Kindlasti jääb see aeg 19. sajandi keskpaiga ja 1930. aastate vahele, ent küsimusega pole sedavõrd tegeldud, et saaks midagi täpsemat väita. Sellised need teadlased on. Nad möönavad sageli, et neil pole piisavalt andmeid või allikaid ja pole võimalik midagi kaljukindlat väita. Sellest hoolimata usaldatakse ja usutakse meil teadlasi, sest oleme jaotanud maailma kitsasteks valdkondadeks, mille eesotsas on selle valdkonna asjatundjad, kelle poole tuleb pöörduda, kui inimesel endal jääb informatsioonist puudu või kui tekib kriis.

Paljudes maailma kultuurides on lugu teisiti. Kriisi korral ei pöörduta mitte kitsa valdkonna spetsialisti, nagu arsti, juristi või psühholoogi poole, vaid religioosse spetsialisti poole, kellel on hea intuitsioon – ta on oma teadvust niimoodi arendanud, et see on järeldussüsteemide kasutamisel ja seoste loomisel meisterlik.

Meie tänapäeva ühiskonnas, kus infokanalite hulk ja kättesaadavus aasta-aastalt suureneb, on märgata, et kasvab ka teadusliku maailmapildi kõrvaleheitjate hulk. Uus vaimsus ja alternatiivsed ravi- jm praktikad tõstavad pead. Uskumusi, millesse on võimalik nakatuda, tuleb üha juurde.

Intuitiivne tunne

Uskumusse nakatumine ei tähenda selle vaikset varjulepanekut ajukäärudevahelisse panipaika, vaid tegutsemist, tundmist ja rääkimist. See, kes on nakatatud usust 13-ndasse ja reedesse kui õnnetusse päeva, ei võta sel päeval ette lennureisi, sest mingi intuitiivne negatiivne tunne takistab teda.

Ta kõneleb teistele talle teadaolevatest ebaõnne kogemise juhtumitest 13-ndal ja reedel. Ta vaidleb vastu mitteuskujatele ja mõjutatuna meil valitsevast teaduslikust maailmapildist kahtleb hetketi ka ise, kas pole mitte tegemist tema isikliku kinnisideega. Ühtlasi on just tema juttude ja ka kahtluste kaudu teema päevakorral ning ebaõnnepäeva uskumus püsib käigus ja ringluses.

Johann Wolfgang Goethe on öelnud, et ebausk on elu poeesia. Ma ei tea, mida ta selle all täpselt mõtles, ent lisan selle lause siia, et sõna nakkus negatiivsed mõtteseosed liiga domineerima ei jääks. Ja kui mina ise järgmine kord millegi ärasõnumise kartuses kolm korda üle vasaku õla sülitan, ei seosta ma seda Eesti rahvaluule arhiivis leiduvate Setumaalt pärit teadetega, et halvad inglid istuvad inimese vasaku õlal, ega hakka iseennast kognitiivsete usunditeadlaste teooriate järgi analüüsima, vaid ma lihtsalt teen seda.