Mida teha, kui kriis jõuab koju?
Täna kohtun nendesamade pahurate inimestega, kes jälle pahased - tuhanded võõrad on tulemas oma sõdadest ja hädaorgudest pakku siia, Euroopasse. Miks ometi, kas omal maal siis asja lahendada ei saadud? Kus Euroopa silmad olid, kui probleem küpses? Kes on nüüd selle eest vastutav?
Ega lühivastus väga keeruline polegi. Vaata selle teksti esimest lõiku.
Pikem vastus sisaldab suurte kriiside ohjamise põhitõde. Kriisidesse, vaatamata nende geograafilisest kaugusest, tuleb meil kõigil panustada kohe ja kõikehõlmavalt (mitte ainult sõjaliselt, nagu meie aeg ajalt teeme). Inimesi neis kriisi- ja katastroofikolletes tuleb aidata kohapeal. Kui relvakonfliktide puhul pole see inimestele turvaline ja tekib ränne, siis tingimused turvaliseks ootekohaks, et naasta oma kodumaale, peavad olema loodud ikkagi võimalikult lähedal oma koduriigile. See eeldab meie rahvusvahelise kogukonna aktiivset ja riikide poolt finantsiliselt toetatavat järjepidevat tööd. Selleks peavad panustama kõik. Ainult nii on võimalik selliseid olukordi hoida geograafilistes raamides. Vastasel juhul oleme me tunnistajateks kontrolli alt väljunud protsessidele, millised on tänaseks saanud teoreetilistest väitlustest praktiliseks reaalsuseks siin, oma heaollu suikunud Euroopas.
Humanitaarabi - sõnatagused maastikud
23-24. mai Istanbulis toimunud Ülemaailmsel Humanitaarala Tippkohtumisel otsiti paljude muude oluliste teemade kõrval ka ühist arusaama mõistete tähendustes ehk teisisõnu - kas me mõistame asju ühtemoodi, kui kasutame sarnaseid sõnu.
Püüaksin alljärgnevalt seda teemat ka eesti keelele laiendada. Mida tähendab tegelikult tänases maailmas mõiste "humanitaarabi"? Kas teda sellises vormis ("Humanitarian Aid") nii palju enam kasutataksegi? Või on hoopis eesti keel hakanud jääma arengust maha ja oleks aeg hakata mõisteid uuendama? Millised oleks eestikeelsed vasted täna rahvusvahelises kõnepruugis kasutatavatele väljenditele nagu humanitarian action, humanitarian response, humanitarian assistance? Või teistpidi küsides, miks on rahvusvahelised ingliskeelsed mõisted muutuma hakanud?
Eesti muidu suhteliselt rikas sõnavara jääb tagasihoidlikuks kui hakkame rääkima hädasolijatele appi tõttamisest ja seda eriti väljapoole oma riigi piire. Ja tõepoolest - vaata, et ainus sõna, mis kõikidele meenub on humanitaarabi. Meie igapäevases kõnepruugis ja ka arusaamas on olnud humanitaarabi millegi vajaliku saatmine hädasolijaile.
Paljudele meenuvad kindlasti ka 90ndad, kus oma Eesti riiki üles ehitades oli meid toetanud riikide, organisatsioonide ja inimeste poolt saadetud humanitaarabil hindamatu väärtus.
Sealt edasi oli nn auvõla tasumise loogikal baseeruv ajajärk - kui meie olime hädas, meid aidati ja nüüd, kus meie suudame toetada abivajajaid, on see meie auvõlg ja -kohus niiviisi käituda. Tänapäeval, aastakümneid peale taasiseseisvumist on või vähemalt peaks olema see auvõla asemel ühe täiskasvanud Euroopalikke väärtusi jagava riigi normaalne mõttelaad.
Tagasi humanitaarabi mõiste juurde. Niisiis mõistetakse seda kui abi looduskatastroofide või relvakonfliktide tagajärjel kannatavale elanikkonnale. Abisaadetis ise võib olla alates toidust ja ravimitest mingite konkreetsete tarbeesemete ja mänguasjadeni. Samuti kuulub siia tehniline abi kohapealsetele reageerijatele - päästjatele, meedikutele ja teistele, kes oma riigis sellistele situatsioonidele reageerima on kutsutud.
Aja arenedes lisandusid siia veel kaks võimalust - aidata rahaliselt ja aidata nõuga. Siin hakkab eestikeelne mõiste „humanitaarabi" juba kergelt mõranema. Keeruline on kasutada lausekonstruktsiooni, et „saatsime humanitaarabina Moldovasse Mati ... Nõu andma ..." Kuigi reaalsuses on see toimunud ja Moldova üleujutuste ajal seal käinuna ja peale materiaalse abi ka tõesti nõuga nii Kriisikomisjoni kui kohalikku päästeteenistust aidanuna arvan, et see oli kasuks. Sarnased dilemmad on muutnud ka ingliskeelseid mõisteid. Üha rohkem kasutatakse siin väljendeid humanitarian action, humanitarian response, humanitarian assistance. Ilmselt põhjusega.
Et mõista asja olemust selgemalt, proovin avada kolme humanitaarala põhiküsimust - reageerida millele, millega ja kuidas.
Reageerida millele? Lähtepunktiks humanitaarabile on humanitaarkriisi olemasolu. Mida see küllalti laialt kasutuses olev mõiste siis ikkagi endas sisaldab? Humanitaarkriis on väga erinevatel põhjustel tekkida võiv kriitiline olukord, millesse on sattunud suur hulk inimesi, sageli terved riigid ja mille tulemusel on otsene oht inimeste elule ja tervisele, nende elukeskkond on saanud tõsiselt kahjustada või on elutingimuste kriitiline miinimum piirkonna arenguprobleemide tõttu tagamata. Olgu siis tegemist kas looduse või inimese poolt tekitatud olukorraga, õnnetuspiirkonnaga või konfliktikoldega.
Küsimusele, millega reageerida saab üldistades vastata lihtsalt - kas rahalise toetuse, materiaalse abi või inimestega (päästjad, meedikud, eksperdid, nõustajad). Efektiivseimaks peetakse nende kolme oskuslikku kombinatsiooni.
Küsimus, kuidas reageerida ongi ilmselt oma vastuses ajas kõige rohkem muutunud ning tekitanud olukorra, kus eestikeelne mõiste „humanitaarabi" on kitsaks jäänud.
Alljärgnevalt toon välja kaks põhimõttelist uuendust täna eestikeeles veel siis humanitaarabi valdkonnas.
Esiteks on siia mõiste alla toodud ka esmareageerijad - otseseid elupäästemissioone läbiviiv valdkond, olgu selleks siis päästjate (USAR - Urban Search and Rescue) või meedikute (EMT - Emergency Medical Team) tegevus.
Teiseks on liigutud ajas humanitaarkriisi ennetavasse ja selleks ettevalmistuvasse faasi. Ehk siis potentsiaalsete sihtriikide endi kriisiennetus- ja kriisideks valmisolekuvõimekuse arendamisele suunatud tegevused. Valdkond, mis sisaldab endas enamasti nõustamist, koolitust ja võimearendust.
Niisiis kokkuvõtvalt püütakse täna kujundada uut, kõikehõlmavat ja kaasavat humanitaarala süsteemi, mille tegevuste põhimõtetes järgitaks alati kõikide poolt tunnustatud humanitaarprintsiipe (inimlikkus, erapooletus, sõltumatus ja neutraalsus). Kuid alati on ja jäävad olema süsteemi nn äärealad ja kokkupuutepunktid teiste valdkondadega, mis tekitavad rohkem küsimusi kui on vastuseid.
Kaks väljakutset humanitaarvaldkonna äärealadel
Keerulisemaks läheb selgete ja üheste arusaamadega nn äärealadel - olgu see siis tsiviil ja militaarmaailma koostöö või kriisijärgse hädaabi ja taastustööde kontekstis humanitaarabi üleminekupunkt arenguabiks.
Abivajaja seisukohast on kooskõlastatud ja vajadusi silmas pidav tegevus siin sageli otseses mõistes elulise tähtsusega. Abi andjate poolelt on sageli tegemist ületamatute väljakutsetega.
Kõigepealt tsiviil-militaarkoostöö. Tänaseks on kogunenud selge arusaam, et teatud situatsioonides, näiteks ulatuslikud looduskatastroofid, on militaarressursi kaasamine paljusid inimelusid päästev ja säästev võimalus. Samas tuleb tunnistada, et militaarmaailm ise kasutab elanikkonna abistamist ja toetamist kui vahendit oma eesmärkide, mitte harva ka sõjaliste, saavutamiseks. Selle, sõjalise operatsiooni juhi eesmärke toetava kontseptsiooni ja tegevuste nimi on CIMIC (Civil Military Cooperation). Ega ka siin reeglina midagi halba pole, aga humanitaarmaailma põhimõtetega see lihtsalt ei ühti.
90ndate lõpupoole jõuti rahvusvahelisel tasandil probleemile lahenduste leidmise juurde ja ühe väljundina on ÜRO tasandil loodud kriisikolletes koostööd korraldava platvormina UN CMCoord (UN Humanitarian Civil-Military Coordination - ÜRO humanitaarala tsiviil- ja militaarkoostöö koordineerimine) - raamistik, mille eesmärgiks on tagada humanitaarkriisides dialoog tsiviil-ja militaaresindajate vahel, mis omakorda tagaks humanitaarprintsiipide kaitse, hoiaks ära vastastikuse võistlemise ja võimaldaks ühiste eesmärkide nimel koostööd teha. Tänaseks see süsteem koos metoodikate, ekspertide ja koordineerimismehhanismiga töötab ja loodetavalt loob tulevikus palju tõhusamaid sildu kriisikolletes tegutsevate humanitaar- ja militaarstruktuuride vahel.
Et koostöö alust ja regulatsiooni veelgi selgemaks muuta, on ÜRO täna algatamas (mis kõigi eelduste kohaselt saab ametlikult toimuma just Humanitaarala Tippkohtumisel Istanbulis) uut rahvusvaheliste koostööstandardite paketti - „Common Humanitarian Civil-Military Coordination Standards".
Teine väljakutse on humanitaarvaldkonna ja arengukoostöö lõimimine. Kahe olemuslikult erineva tegevusvaldkonna kokkupuutepunkt on läbi aegade olnud väljakutseks paljudele. Esimeseks mureks on mõistete väärkasutus. Kui olla korrektne, siis artikli alguses mainitud 90ndate Eestis ei olnud mingil juhul tegemist humanitaarabiga - selgelt oli see arenguabi (development aid). Samas tuleb tunnistada, et neil kaugetel aegadel olid selle tegevusala mõisteloogikad alles sündimas. Tänaseks on ka mõiste „arenguabi" nö arenenud „arengukoostööks" (development cooperation), rõhutamaks just abisaaja otsustavat rolli arenguprotsessides.
Mingitel põhjustel on siin aga ekslikku sõnakasutust, seda ka ametlikes dokumentides, liiga sageli. Ja seda mitte ainult Eestis. Põhjusteks vast humanitaarabi ülitugev kuvand ja paraku ka suuremad rahastamisega seotud võimalused.
Koht, kus humanitaarabi sujuv üleminek arenguabiks/arengukoostööks omab kriitilist tähtsust on kriisijärgne ülesehitus ja inimeste elukeskkonna taastamine. Ajaperiood, kus pääste- ja hädaabitööd (response) ning elukeskkonnaks esmavajalikud/ajakriitilised taastustööd (recovery) on lõppenud ning täielikud ja kõikehõlmavad taastustööd (rehabilitation/ reconstruction) veel algamata muutub reaalsuses sageli ajaks, kus hättasattunud jäävadki oma muredega üksi. Vaid hea rahvusvaheline koordineerimine ning koostöö kannatada saanud riigiga suudab seda olukorda leevendada.
Kui küsida, kas kõigi nende väljakutsetega toimetulemisel on arenguruumi, siis vastuseks on jah. Samas on lootust uskuda, et ajaloos esimest korda kokku tulnud Ülemaailmne Humanitaarala Tippkohtumine andis tegijatele nende väljakutsete lahendamisel nii tuge kui motivatsiooni.
