Mootorrattaklubi Ööhundid marssal Konevi äraviidud monumendi ees EPA

1975. aastal kirjutas Prantsusmaa president Valéry Giscard d'Estaing alla määrusele, mille kohaselt jättis võidupäeva ehk 8. mai riigipühade hulgast välja, et tähistada selle asemel Euroopa rahu päeva. Ta viitas Prantsuse-Saksa leppimise süvendamise vajadusele.

Samas lootis ta, et sellest saab Euroopa Majandusühenduse ühine initsiatiiv. Idee leidis toetust Saksamaal, kuid mitte teistes riikides. Eriti kriitilised olid Madalmaad ja Belgia, kes väitsid, et võit natsliku Saksamaa üle on liiga tähtis sündmus, et sellest saaks lihtsalt loobuda. Kriitilised hääled kostsid ka Prantsusmaal ja mitte üksnes endiste partisanide seast. Giscard d'Estaing oli sunnitud taganema; 2. oktoobril 1981 taastas president Mitterrand 8. mai töövaba päevana ja riikliku võidupühana.

1975. aastal olin veel üliõpilane, Giscard d'Estaingi ettepanekust kuulsin BBC vahendusel ja mäletan hästi oma heakskiitu. Aitab juba vanade haavade osatamisest, tuleb liikuda edasi.

​Möödunud on 45 aastat, aga sõja armid pole kahjuks kusagile kadunud. 8. ja 9. mai on endiselt tüli, mitte lepitust sümboliseerivad daatumid.

Suurt midagi ei juhtunudki

Enne, kui tuleme tänasesse päeva, paar sõna sellest, mis siis 9. mail sündis. Lihtne vastus on: suurt ei midagi. Tõsi, Stalini käskkirjaga (Приказ 369) kuulutati 9. mai 1945 töövabaks päevaks. Ametlikke pidustusi sel päeval polnud, kuid Moskva oli kaunistatud nõukogude sümbolitega, tänavad ja väljakud olid täis siiralt õnnelikke inimesi, õhtul korraldati grandioosne saluut. Kuulus Punaarmee võiduparaad toimus 24. juunil 1945.

Teise maailmasõja lahingutegevus Euroopas lõppes 7. mail 1945 Saksamaa tingimusteta alistumisega. Kapituleerumisakt hakkas kehtima täpselt keskööl. See aga ei meeldinud Stalinile, kuna esiteks, allakirjutamine toimus Reimsis, mitte "fašismi peakorteris" Berliinis, mis kuulus nõukogude okupatsioonitsooni, ning teiseks, nõukogudepoolne allkiri kapitulatsiooniaktil kuulus kindral Ivan Susloparovile, Stalin aga nõudis marssal Žukovi allkirja. Uus kapitulatsiooniakt kirjutati alla Berliini äärelinnas 8. mail kell 22:43. Moskvas oli kell 0:43.

​Kõiges selles on algusest peale midagi kahepalgelist: sõda lõppes siis, kui Stalin kiitis selle heaks. Tegelik lahingutegevus kestis ka hiljem, Kuramaal kapituleerusid saksa väed 10. mail, Prahas aga 11. mail.

Erinevad narratiivid Prahas

Praha kohta tuleb öelda eraldi. Nõukogude väed marssal Konevi juhatusel vabastasid Praha, kuid mitte sakslastest, vaid venelastest. Praha ülestõus sakslaste vastu algas 5. mail. Ülestõus oleks kindlasti maha surutud, kui tšehhidega poleks liitunud Wermachti koosseisu kuulunud Venemaa vabastusarmee (VVA) 1. jalaväe diviis kindral Sergei Bunjatšenko alluvuses. VVA juht kindral Andrei Vlassov jäi sakslastele truuks ega toetanud ülestõusu. Bunjatšenko andis alla ameeriklastele, kuid nood andsid ta Nõukogude Liidule üle. 2. augustil 1946 poodi Bunjatšenko üles koos kindral Vlassovi ja teiste VVA ohvitseridega.​

9. mail 1980. aastal avati Prahas marssal Konevile uhke mälestussammas. 1. septembril 2019 otsustas Praha 6. linnaosa nõukogu selle demonteerida; 20. aprillil 2020 viidi otsus täide. Venemaa välisminister Lavrov nimetas seda vaenulikuks ja küüniliseks aktiks, Venemaa Juurdluskomitee aga alustas kriminaalmenetlust "Venemaa sõjalise au rüvetamise" asjus.

30. aprillil 2020 avati Prahas memoriaaltahvel neile, kes VVA ridades vabastasid Praha. Ka see „hitlerlaste ülistamise" akt ei leidnud Moskvas heakskiitu.

Avaldatud algselt Mihhail Lotmani blogis.