Delfi TV valimiskohvik Foto: Ester Vaitmaa

Nii küsis Susan Sontag aastal 1978. Ta tegi seda essees „Haigus kui metafoor", kus ta osutab sellele, et kui me kasutame haigust kurjuse metafoorina, siis ka see haigus ise omandab moraalse mõõtme ja häbimärgistab alusetult selle haiguse kandjaid. Näiteks pidev ühiskondlike pahede nimetamine vähkkasvajaks demoniseerib seda tõbe, mistõttu on vähidiagnoosi saamine psühholoogiliselt veel eriti põrutav.

Moraliseerimine on muutunud aga vahepeal veelgi raskemaks, sest moraalsus kui selline on demokraatliku loogikaga vastuolus. Demokraatliku loogika keskseks printsiibiks on kõikide inimeste põhimõtteline võrdsus, demokraatlik printsiip on antihierarhilisuse printsiip. Moraalsus on aga olemuselt hierarhiseeriv. Mis tahes moraali sisuks on erinevate käitumisvõimaluste paremusjärjestusse sättimine: käitumine A on parem kui käitumine B. Seega inimene, kes käitub B, on moraalselt alaväärsem kui inimene, kes käitus A.

Sellise loogika põlu alla panemine tähendab automaatselt moraali kui sellise põlu alla panemist.

Tuleb muidugi rõhutada, et moraal tegeleb alati ja ainult valikutega, seal, kus pole valikuvabadust, ei saa olla ka mingit moraali. Õigusega on lammutatud (ja ollakse sunnitud lammutama ikka veel) neid inimeste vahelisi hierarhiaid, mis pole valikutega seotud.

Moraal on ürgvana kooselu organiseerimise printsiip ja selle mehhanismiks on alati see, et inimesed grupeeritakse nende moraalsuse järgi ning siis jagatakse selle grupeerimise järgi ebavõrdselt ühiskondlikke hüvesid. Parimatele antakse autoriteetsust ja võimu, halvimatel piiratakse liikumisvabaduski ning menüü keertakse „vee ja leiva peale". Kergemad rikkumised sanktsioneeritakse lihtsalt sümboolsel tasandil, näiteks ümbernimetamisega.

Demokraatlik loogika töötab täpselt vastassuunas: inimeste grupeerimist tuleb maksimaalselt vältida ja ühiskondlikke hüvesid võimalikult võrdselt jagada. Mõlemad printsiibid on üliolulised, aga neil on oma valdkond, mille ületamisel muutuvad nad hüvelisest destruktiivseks.

Näiteks Johannes Kert kasutas mingi inimgrupi kohta sõna „lontrused" ja soovitas nende suhtes kehvemalt käituda. Johannes Kerdi käitumine oli igati ontlik moraliseerimine, sest grupeerimine oli tehtud käitumuslikul alusel: „noormehed, kes otsivad võimalusi ajateenistusest viilida" ja sanktsiooniks polnud midagi seadusevastast, vaid puudutas seda sfääri, mis nii kui nii on isikliku isikuvabaduse reguleerida - valikut, kellega abielluda.

Johannes Kerdi sõnakasutus polnud võibolla igale maitsele vastav, aga muidu oli ta käitumine igati kiiduväärne. Mida arvata kõrgest sõjaväelasest, kes väljendaks seisukohta, et ajateenistusest viilijad ja mitteviilijad on moraalselt samaväärsed? (Sellelt, kes tahaks siin kohal teha eristuse teo ja tegija vahel, vehkida kirikliku maksiimiga „vihka pattu, mitte patustajat", küsiks retooriliselt, et miks me küll paneme vangi ikka kurjategijaid, aga mitte kuritegusid ...)

Negatiivseks näiteks võib tuua Jürgen Ligi, kes kasutas grupeerimisviisi, mis ei olnud tehtud käitumuslikul alusel: „sisserändaja pojad". Sellist grupeerimisviisi moraliseerimise aluseks võtta ei saa. Või täpsemalt: saab, aga see on ebamoraalne.

Sõnavabaduse tingimustes on moraliseerimine täiesti loomulik ja igati hea. See on üks avaliku debati mõõtmeid. Aga seda tuleb teha korrektselt, tähendab inimesi käitumise alusel grupeerides. Väärtuspluralistlikus ühiskonnas on paraku sel viisil käitumine võimatu, et sa mitte kellegi arust moraalselt alaväärne pole.

Seega sõnavabadusega väärtuspluralistlik ühiskond on paratamatult ka solvamisühiskond, sest inimeselt on kalduvus solvuda, kui kuuleb, et ta käitumine lahterdatakse (avalikult) moraalselt alaväärsete hulka, olgu selleks kas või liha söömine või ebasportlikkus. Täpiks i-le tsiteerin siin Linnart Mälli moraalset seisukohta: „See, kes ei ütle lurjusele, et ta on lurjus, on ise lurjus!"

Kogu eelnevaga ei taha ma mingil juhul üles kutsuda üldisele sõimlemisele. Avalik debatt peaks jääma alati võimalikult väärikaks ja labasel sõnakasutusel pole mingit õigustust (kuigi on samuti mõneti vältimatu, sest sõnavabadus hõlmab ja peabki hõlmama kõiki inimesi, seega paratamatult ka labaselt väljendujaid).

Lõpetuseks üks konkreetne näide viisakast moraliseerimisest. 14. detsembril toimub Saku Suurhallis jõulutsirkus, kus kasutatakse loomi, muu hulgas jääkarusid. Inimesed, kes teenivad raha loomade kannatuste arvelt, on moraalselt väga alaväärsed. Moraalselt alaväärsed on ka need, kes annavad sellistele inimestele heakskiidu minnes nende korraldatud üritusele. Inimesed, käituge väärikalt ja boikoteerige seda tsirkust! 

P.S. Anonüümseid räuskavkommenteerijaid pean ma moraalselt nii alaväärseiks, et nad ei vääri tähelepanu isegi selle lause jagu siin.