MIHKEL RAUD: Ant­ro­po­vit! Ant-ro-po-vit!

Eel­mi­sel su­vel Slo­vak­kia ime­li­se pea­lin­na Bra­tis­la­va tä­na­vail ja­lu­ta­des jah­ma­tas mind mis­ki põhja­li­kult.

Keskp­äe­va­se päi­ke­se põle­ta­vas kuu­mu­ses läl­la­sid pil­di­kao­tu­se ää­rel bri­ti poiss­me­hed ehk “ba­ka­lau­reu­se­d” (na­gu me neid sõpra­de rin­gis sõna bac­he­lor vää­na­tes kut­su­me), ig­no­ree­ri­des ar­ro­gant­selt va­ra­jast kel­laae­ga ning uni­sevõitu lin­na vaik­set rütmi. Tä­na­va­koh­vi­ku­te esi­sed olid umb­joo­bes “blõuke” pak­sult täis ning iga möö­duv vä­he­gi ni­me­ta­misväär­se vä­li­mu­se­ga prei­li pi­di aru saa­ma, mi­da tal­le ing­li­se kee­les jä­re­le hüüti.

Aga mit­te see ei pan­nud mind häm­mel­du­sest pead van­gu­ta­ma. Al­les üsna hil­ju­ti um­mis­ta­sid need­sa­mad ing­li­se pro­led Tal­lin­na tä­na­vaid ning siit ka­du­sid nood tüütud sel­lid al­les üleüldi­se elu­kal­li­du­se tõusu­ga. Kum­ma­li­ne oli su­vi­ses Brat­is­la­vas hoo­pis ko­ha­li­ke ela­ni­ke käi­tu­mi­ne. Aland­li­kult nae­ra­ta­vad brat­i­sla­va­la­sed plak­su­ta­sid vai­mus­tu­sest kä­si, kui jär­je­kord­ne Manc­hes­ter Uni­te­di fa­naa­tik oma si­si­kon­na mu­na­ki­vi­se­le tä­na­va­le tühjen­das ja nei­le siis cool-mär­giks üles­poo­le tõste­tud pöialt väl­gu­tas.

Nad fo­tog­ra­fee­ri­sid pi­ra­kaid õllek­ruu­se kok­ku ta­gu­vaid Li­ver­poo­li paks­ma­gu­sid vä­ri­se­va­te kä­te­ga, just­kui oleks ku­nin­gan­na Eli­za­beth II ise nen­de ob­jek­tii­vi et­te sat­tu­nud. Ko­ha­li­kud ela­ni­kud ei üri­ta­nud­ki var­ja­ta eu­foo­riat, mi­da kau­gelt maalt ea­sy­Je­ti­ga ko­ha­le len­na­nud lär­ma­ka selts­kon­na nä­ge­mi­ne neis te­ki­tas. Mõni ime siis, et vii­mas­tel aas­ta­tel on just Bra­tis­la­vast saa­nud nen­de jõmmi­de Me­ka, kel­le ra­ha­kott Lon­do­ni kõrt­se väl­ja ei kan­na­ta. Kum­ma­li­ne küll, mõtle­sin ma kõigi ülejää­nud maail­ma rah­vas­te ing­li­se poiss­mees­te al­ler­gia­le. Mil­le ku­ra­di pä­rast slo­va­kid neid “t­rop­pe” ar­mas­ta­vad?

Hirm ja aukartus

Ilm­selt nau­dib Suurb­ri­tan­nia töö­lisk­lass Kesk-Eu­roo­pa pea­lin­na­de komp­ro­mis­si­tut lu­gu­pi­da­mist sa­ma­del põhjus­tel, mis sun­nib eest­last kõnni­tee­le või in­va­lii­di ko­ha­le par­gi­tud au­to oma­nik­ku aland­li­kult akt­sep­tee­ri­ma. See ei ole ar­mas­tus. See po­le sii­ras poo­le­hoid ega inim­lik sümpaa­tia, mis suu­nab esi­ra­tas­te­ga mu­ru­la­pi­le sõit­nud maas­tu­rist möö­du­va ini­me­se sil­mad hä­be­li­kult ma­ha. See on hir­must ning füüsi­li­sest ja ma­jan­dus­li­kust al­lajää­mi­sest tin­gi­tud lu­gu­pi­da­mi­ne. Jõhk­rus ja bru­taal­ne jõud pai­nu­ta­vad lii­gend­noa­na kok­ku igaühe.

Ven­nad, kes par­gi­vad oma mus­ta dÏii­bi Sel­ve­ri peauk­se et­te ning hüpno­ti­see­ri­vad seejä­rel suur­te ki­le­kot­ti­de­ga poest väl­ju­vaid va­nai­ni­me­si juh­mi il­me­ga, on te­gi­jad. Ja te­gi­ja on Ees­tis au sees. Te­gi­ja teeb, mi­da te­gi­ja ta­hab. Ise­gi kui ta ise mõnda po­lii­ti­lis­se era­kon­da ei kuu­lu, on tal mõnes võimu­par­teis “kä­si see­s”. Ta hüüab “Ant­ro­po­vit! Ant­ro­po­vit!”, kui tur­va­mees ta­hab te­da min­gil aru­saa­ma­tul põhju­sel baa­rist väl­ja vi­sa­ta. Ta pa­neb väl­ja Egip­tu­se rei­si sel­le­le, kes näi­tab et­te eel­mi­sel õhtul te­ma Hum­me­ri ta­ga­va­ra­rat­ta va­ras­ta­nud “värd­ja” äralõiga­tud kõrvad. Tal on võima­lu­sed ja si­de­med. Ning ot­se loo­mu­li­kult on tal va­hen­did.

Ar­mas­tust ra­ha eest ei os­ta, aga hir­mu saab os­ta küll. Bra­tis­la­vas mak­sab hirm ehk mõne-võrra vä­hem, nii um­bes paar-kümmend naels­ter­lin­git pluss ühi­ne ko­da­kond­sus Te­ma Ma­jes­tee­di­ga. Tal­lin­nas on as­jad kal­li­mad. Ant­ro­po­vit! Ant­ro­po­vit!