MIHKEL RAUD: Autori paratamatu orjus
Ei möödunud aastatki ning liharaiujast üleöö kirjastajaks saanud mehe välkmõte ilutses materialiseerunud kujul kõigi suuremate raamatupoodide vitriinidel. Ainus häda, et autoriõiguste üle polnud sellil aega mõtiskleda ning trükikojast väljusid raamatukastid autori loata.
Kirjaniku lesk, kes oma kadunud mehe autoriõigusi valdab, helistas seepeale lihunikule. Esiteks hämmastasid teda kaupluses nähtud raamatud, mille väljaandmiseks ta luba polnud andnud. Teiseks oli ta sama raamatu uustrüki õigused natuke aega varem loovutanud ühele teisele kirjastusele. Järvamaa kirvemees kuulas hämmingus naise küsimused ära ja vastas seepeale klassikaks saanud sõnadega: see ongi kapitalism.
Aastad on möödunud, lihunik pika kohtuprotsessi tulemusel autoriõiguste rikkumises süüdi mõistetud, kuid autorite ja nende õiguste teema kerkib avalikus mõttevahetuses ikka ja jälle esile. Lõppeval nädalal juhtus see reklaamis õigusvastaselt kasutatud Anne Maasiku laulu tõttu. Reklaamifirma püüdis erinevalt eespool kirjeldatud juhtumist laulu autoriga esmalt küll kaubale saada, ent kui loodetud luba ei tulnud, sõideti Maasikust lihtsalt üle. Seadused lubavat autori loodud ning talle võõrandamatult kuuluvat intellektuaalset omandit suvaliselt kohendatud versioonis uueks teoseks nimetada. Ehk siis tollesama reklaami loojale vahest mõistetavamas keeles ümber seletatult võiksin ma nimeka kärakaturustaja laost kasti viina varastada, pudelid lahti korkida, nende sisu limonaadiga pooleks segada ning Selverisse müügile viia. Sest tegemist on täiesti uue tootega.
Silmakirjalik tegevus
Olgu peale, küllap ehmatasid reklaamifirmalt heade kavatsustega kampaania tellinud ärimehed tekkinud kisa peale ka ise. Silmanähtavalt nurka aetud tootejuhi asjatundmatust jutust märkimisväärselt silmakirjalikum on see, kui autoriõiguste eest asuvad raevukalt võitlema jõud, kes autorite õigusi ise kõige brutaalsemalt ekspluateerivad. Ma ei räägi Eesti autorite ühingust, kes oma liikmeid võimaluste piires väga edukalt esindab. Ma räägin hiigelplaadifirmadest, röögatutest filmikompaniidest ning suurkirjastustest, kes edujanus boheemlastele orjastavad lepingud nina alla topivad, nende intellektuaalset omandit konveiermeetodil turustades 98% tulust taskusse panevad ning autoriõigustest vesiste silmadega rääkides failivahetajaid pokri pistavad.
Need lepingud, mida tänapäeval autoritele allkirjastamiseks antakse, ei ole koostatud autorite huvides. Ma pole kohanud inimest, kes usuks vastupidist. Jah, levitaja tuntava investeeringuta on oma filmi või plaati raske müüa, kuid eks orjuse häda selles olegi, et ta on paratamatu. Lihunik ja reklaamimees on kaabakad, ent põhimõtteliselt eristab neid autorite huve igal võimalusel rõhutavatest korporatsioonidest vaid lepingul autori allkirja puudumine.
