Selle väitega tuleb kahtlemata nõustuda, sest kas teadlikult või puhtast ignorantsist tuuakse kallutatud meediat otsides ning leides näiteid sealt, kus meedia peabki olema kallutatud – arvamusartiklitest ja kommentaaridest. See püha objektiivsus, mida kultuuriminister esimese kursuse meediaõpikust rebitud ingliskeelseid mõisteid loopides Eesti ajakirjanikelt nõuab, kehtib teatavasti ajakirjandusliku zˇanri kohta, mida tuntakse uudiste nime all. Arvamuslood aga esindavad arvaja isiklikku arvamust. Ja seda ei saa ajakirjanduse tasakaalustatuse argumentidega rünnata. Isegi siis, kui esitatud arvamus “ei ole õige”.

Kuulus inglise kolumnist Norman Johnson kirjutas peaminister Margaret Thatcheri 80 aasta juubeli eel traditsioonidega Briti meedia lipulaevaks peetavas The Guardianis: “Ma vihkan Thatcherit täna veel põhjalikumalt kui 20 aastat tagasi – tema vanast krimpsus peast pahklike varbaotsteni välja. Tahate kuulda minu tegelikku arvamust Thatcherist? See pole trükitav. Piisab, kui ütlen, et minu põhimure teda vaikselt haua poole triivimas nähes on, kuidas tema laibast niimoodi lahti saada, et see järgneva 10 000 aasta jooksul maakera võimalikult vähe saastaks.“

Õigus arvamusele

Kallutatud või mis? Kujutlegem nüüd reaktsioone, mida põhjustaks Eesti Päevalehe arvamusküljel ilmuv lõik: “Edgar Savisaar on Vene spioon. Kuulake tema niriseva ilaga võidu suust väljuvat bolsˇevistlikku möga ja te saate aru, mida ma mõtlen. Liidame sellele Villu Reiljani altkäemaksukroonidega täidetud taskud ja sõna “kera” kasutamine nende korrumpeerunud lojuste ühisosa kirjeldamisel muutub solvanguks kõigi suguvõimeliste meeste aadressil.”

Ja ometi oleks mul õigus säärasele arvamusele. Nii nagu nimetatud meestel oleks õigus mind seepeale au ja väärikuse solvamise eest kohtusse kaevata. Minu asi oleks siis vaadata, kas õnnestuks saada inimesi, kes on enda väitel Reiljani röögatuid rahamanöövreid lähedalt näinud ning neid eravestlustes emotsionaalselt kirjeldanud, kohtusse tunnistama või mitte. Ja oodata, kas kohus peaks võimalikuks, et Savisaare tegevus – Eesti kroonile raevukalt vastu sõdimisest hiljutise Gruusia ning Ukraina vabaduspüüdluste naeruvääristamiseni välja – lubas mul sellise arvamuseni jõuda.

Muide, äkki oli Eesti meedia kaheksakümnendate lõpul liiga kallutatud? Kas Interrinnet ei rünnatud eestikeelses meedias mitte seitse korda rohkem kui Rahvarinnet? Kas venemeelse EKP tiiva tegevus sai ikka piisavalt tasakaalustatud kajastust? Äkki oli Karl Vaino demoniseerimine psühhoterror? Kas need paralleelid on demagoogilised? Või on mul vääramatu õigus arvata, et KeRa ja suurema osa eestlaste äsjane vastasseis oli peaaegu identne internatside ja iseseisvuslaste konfliktiga? Ma loodan väga, et on.