MIHKEL RAUD: Eesti oma new labour*
Nädalavahetusel avalikustatud Guardiani ja ICM-i uuringutulemuste kohaselt edestavad tööparteilased üle pika aja konservatiive tubli nelja toetuspunktiga.
Suhteliselt hiljuti tõhusa uuenduskuuri läbi teinud toorid on pikalt võimu nautinud leiboriste viimasel ajal populaarsuselt löönud, ent uue peaministri ja paari nutika kabinetimanöövri abiga on nood pannud fortuuna vähemalt ajutiselt taas enda poole kiikama. Tony Blair – oma kodumaal laialt tuntud ka kui Tony B-Liar (Valetaja) – ei olnud Iraagi sõja toetamise, mõõdutundetu George Bushi imetlemise ja mõningate sisepoliitiliste skandaalide tõttu oma valitsusaja lõpuosas just ülearu populaarne. Konservatiivide noor ja karismaatiline liider David Cameron seevastu naudib endiselt briti naispere õhkamist ja kummardusi.
Samal nädalal, kui pikalt sisepingeis grillinud Briti leiboristid uue hingamise saavutasid, kuulis erakordselt halbu uudiseid üks siinne suurpartei. Viimase aasta fataalsed vead ning käsitamatult amatöörlik strateegia – presidendivalimiste aegsest tõmblemisest pronksiöö rehaleastumisteni välja – on kahandanud Keskerakonna toetuse varasematelt suurtelt protsentidelt olematuse lävepakule.
Konservatiivid ehk IRL on aga oma toetajaskonda otsustavalt kasvatanud. Sisuliselt sarnaneb kujunenud olukord mõneti Suurbritannias toimuvaga. Ühe olulise erandiga. Nimelt toimub Eestis suurem rebimine nn uusliberaalide ehk Reformierakonna ja vasakpopulistide ehk Kesk-erakonna vahel. Viimati mainitute toetuse radikaalne vähenemine annab mõista, et kivisse pole Eestis raiutud isegi Jumala enda positsioon.
Hädavajalik uuenemine
Kui kohalik poliitiline maastik peaks hakkama mingil põhjusel sarnanema inglaste (et mitte öelda kogu Lääne-Euroopa) mudeliga, vastaks tooride- leiboristide skeemile Eestis IRL-i ja sotside poliitduell. Kui esimesed on oma “uue tuleku” sisuliselt juba vormistanud, siis kohalikel sotsialistidel on tagumine aeg aru saada, et sarnaselt kümme aasta taguste Briti leiboristidega vajavad nad oma new labour‘i projekti. Ehk siis valijatele arusaamatuks ja kaugeks jäänud partei totaalset uuendamist.
Eesti new labour‘it ei vaja SDE mitte parema valimistulemuse, vaid tasakaalu ning mingitegi sisuliste valikuvõimaluste saavutamiseks. Vastasel juhul on kümne aasta pärast Eestis põh-just valida vaid parempoolsete ja veel parempoolsemate vahel. Praeguse kuvandi järgi on SDE letargiline, mugav ja jõuetu klubi, kelle poolt hääletatakse ainult inertsist. Segast sõnumit, kulunud nägusid ja väsinud ilmeid ei saa 21. sajandi Eestis enam vabandada talupoegliku mõõdukusega. Kui muhedad vanad mehed pole valijale arusaadavad, siis äkki noored ja targad on? Kui keegi ei viitsi pikki ja lohisevaid lauseid lõpuni kuulata, siis äkki tuleks need asendada lühikeste ja tabavatega? Valijaga talle arusaadavas keeles rääkimisel ning populismil on vahe. Ei ole põhjust seda vahet karta.
* uued leiboristid (toim)
