See toimus Tartu Raekoja platsil ning toonase kohaliku miilitsa tegevusest poliitiliselt keerulise muusikateose esiettekande puhul räägitakse tänini põnevaid ja ilmselt praegugi valgust pelgavaid lugusid. Mäletan seda aega päris hästi. Tõnis Mägi, Riho Sibul, Silvi Vrait, Hardi Volmer, Karl Madis, Kare Kauks ja kogu ülejäänud selleaegne absoluutne popeliit oli pisikese püüne peale kokku litsutud ning vaevalt oskasid nad sel hetkel tajuda toimuva olulisust ajaloolises perspektiivis.

Mäletan sedagi, et ühele heavy metal’i seniitajastu produktist teismelisele tundus see häbenemata pateetiline lõõritamine ilge estraadina, mida ei suutnud päästa isegi Gunnar Grapsi märgatava rokiambitsiooniga kümnesekundine “kisasektsioon”. Ma ei suutnud taluda nootigi tollest tagantjärele vaadates ainulaadsest poliitilisest avaldusest, millesarnasteks poolhullud muusikud ühiskondlikult komplitseeritud oludes ilmselt ainult võimelised ongi.

Aga ma olin oma puberteetlikus snobismis õnneks suhteliselt üksi. Eesti rahvas armus Mattiiseni esimesse isamaalisse laulu juba avataktidest ning ülejäänu – nagu öeldakse – on juba ajalugu. Või kas on? Sõprade ja tuttavate kinnitusel on “Ei ole üksi ükski maa” refrääni ühislaulmine ka kakskümmend aastat pärast selle esiettekannet iga väheselegi vaimsusele pretendeeriva noortepeo peaaegu kohustuslik osa. Ning kuuldavasti ei unda Chalice’i ja Slide Fifty generatsioon noid “teab loodus vaid, teab isamaa – meil tuleb üksteist aidata” fraase sugugi pihkuitsitavas

camp’i võtmes.

Asendamatu ajastumärk

Klassikuid vähimagi aukartuseta väänates võib väita, et kunst ei saa rahva omaks mitte oma kreatiivse erakordsuse tõttu, vaid sellest hoolimata. Ja kui see kunst siis ühel kenal aprillipäeval – nagu juhtus 1987. aasta Tartu levimuusikapäevade aegu – käivitab objektiivselt “rahvale õnne ning vabadust” toovaid protsesse, pole tema kvalitatiivse analüüsi käigus surmatud ajurakud tagaleinamist väärt.

Vaevalt usub keegi, et Lydia Koidula saksa patriootluule “mugandused”, nagu neid teatavas poliitkorrektsuses nimetada armastasti, kujutavad endast mingeid eriti eredaid kirjanduspärleid. Ent ajaloolises perspektiivis muutub noore daami kirjatöö kadestamisväärseks ühiskondlik-poliitiliseks julgustükiks. Ja nii pole midagi imestada, et need naivistlikud ja julmema küüniku hinnagul ehk banaalsedki värsid kaaluvad rahva ühismälus üles nii mõnegi oluliselt universaalsema looja või nähtuse.

Varalahkunud Alo Mattiiseni ja Jüri Leesmendi “Ei ole üksi ükski maa” ei pruugi puht kunstilistes mõõtmetes olla väärt seda koormatesuurust hulka raadioeetrit, mida ajaloohuvilisemate programmidirektoritega jaamad talle lähikuudel loodetavasti pühendavad. Kuid ta on asendamatu ajastumärk ning väärib sellena iga üksiku takti austamist.