MIHKEL RAUD: Heade uudiste ajakirjandus
Nii arutletaksegi vahel tõsisemas, vahel iroonilisemas võtmes: kes, millal ja mis kohale kohalikku meediamaastikku peagi täistuledega pimestava väljaande toimetusse palutakse?
Kusagil Põrguväljal olla skandalistist kommi-, piima- ja kohukeseonu Eesti kõvemate ajakirjanike pildid juba rittagi sättinud. “No on inimesi, kes on väsinud praegustest ajakirjanduse suundadest, kes ei taha enam ainult negatiivsetest asjadest kirjutada,” tunneb värskelt meediaärisse sukeldunud tippjuht hästi oma potentsiaalsete alluvate mõttemaailma. Niisiis on oodata heade uudiste ajakirjandust, mille tarvilikkusest kõik armastavad jaurata, ent mille tegelikku sisu keegi ei suuda sõnastada.
Tegelikult pole Kruudal põh-just uue ajalehe kontseptsiooni ja personaliküsimuste üle pikalt pead vaevata. See, millest ta unistab – heade uudiste väljaanne –, on mehel tegelikult juba olemas. Ning kõnealuse Ïanri tipptegijad (ilma vähimagi irooniata) on juba mõnda aega helde poliitsponsori palgal. Sõnumeid eelmisel nädalal ilmunud ajakirjast Just!: Meie Mees Emilil uus silmarõõm, tippsportlased Ksenija Balta ja Andrei Nazarov kõrvuni armunud, Cate-Viola Kasak arvamusliidrite tipus, eks-Nexuse Jannel on sooloplaat valmis, India hullutab raadio- ja kultuuriinimesi jne. Paremaks uudised enam ei lähe.
Mõjukas seltskonnažurnalism
Kui Kruuda Justi! ostmisest teatas, hakkasid siinsed meediaeksperdid populaarse ajakirja mõjuvõimsuse teemal teravmeelitsema ning üksmeelselt leiti, et primitiivse seltskonnaÏurnalismi kaudu pole inimeste poliitilisi ja sotsiaalseid käitumismustreid võimalik mõjutada. Jama puha. Tavalise meediatarbija jaoks puudub igasugune vahe, kui “kvaliteetsest” kohast ta oma informatsiooni saab. Põhjendus “aga raadios ju räägiti” kehtib Eestis tänini ja sellel, kas rääkis Kuku või Power Hit Radio, pole kõige vähematki vahet.
Mitte Hans H. Luik ja Mart Kadastik, vaid Anu Saagim ja Ingrid Tähismaa on Eesti Rupert Murdoch ja Ted Turner. Nad pakuvad lugejale seda, mida too neilt ootab – häid uudiseid. Nutikad poliitikud on sellest aru saanud: neljaleheküljeline sü-damlik lugu Mart Laarist Kroonikas on tema partei valimis-strateegia seisukohalt mitu korda kaalukam kui kümme positiivset kajastust päevalehtedes. Rääkimata sellest, et esimest on oluliselt kergem saada.
Justi! tüüpi väljaande Oliver Kruuda omandisse minekul on teinegi tähelepanuväärne mõju. “Peeter Võsa kusi tänaval” laadis head uudised ei pruugi alati nende subjektide jaoks head olla ja enamasti on selliste sähvatuste allikaks “anonüümsust eelistav pealtnägija”. Kui hämara bilansiga äriühingu Bravuuritar ja Pojad OÜ kohtusse kaebamine on vähemalt majanduslikult mõttetu, siis mehelt, kelle ainus identiteet on tema puhitav pangakonto, on juba märksa perspektiivikam laimamise eest kahjutasu nõuda.
