Mingist massilisest kooliealiste enesemüügist muidugi rääkida ei saavat, ent tähelepanuväärsele paarisajale keskkoolitüdrukule sõitvat kõhukas pöidlajämeduse kuldketiga mees pärast tunde kooli juurde järele küll. Oma keha laenutamisega lunastab noor inimene endale pileti täiskasvanute pärismaailma. Sinna, kuhu pääseb ainult teatud raha eest. Sinna, kuhu pääsenuid eakaaslased teatava kadedusegagi vaatavad. See  pärismaailm koosneb meeletutest edulugudest, üle pea lainetena kokku löövast glamuurist ning piiritutest võimalustest, mida pool tundi Aladdini lambi hõõrumist süsimusta BMW tagaistmel avab.

Kooliprostitutsioonist saab Eesti riigi 89. sünnipäeva nädala raadiointervjuude, televisiooni jutusaadete ning internetifoorumite kuum teema. Sulnid, kombekad ning oma eluga laitmatult toime tulevad kodanikud üle riigi vangutavad hämmingus pead: kuidas küll võib üks noor inimene nõnda madalale langeda? Jah, iga korraliku kodaniku austavale määratlusele pretendeeriv inimene on kohustatud meie kollektiivselt kehtestatud normidele ja standarditele vastama, ent vahendite valik sakraalsel rännakul “tegijate” klubisse olgu vastavuses meie, see tähendab selle klubi kõiki privileege juba täiel rinnal nautivate inimeste arusaamaga moraalist ning sellest, mis on lubatud ja mis mitte. 

Ühiskondlik puberteet

Silmakirjalikkus on osa ühiskondlikust puberteedist, millest rääkis Marju Lauristin presidendi vastuvõtu ajal antud intervjuus. Teismelisele meeldivad ilusad asjad. Ja veelgi rohkem meeldib talle see, kui teisel teismelisel neid pole.

Teismelisele meeldib kuuluvustunne, mis asjade omamise või mitteomamise pinnalt tekib. Teismelisele meeldib tänane päev ja homne talle enam nii väga ei meeldi. Teismeline elab täiega, ta teeb seda siin ja praegu. Ning ühel päeval saab ta paratamatult täiskasvanuks. Või siis ei saa. Ja just nimelt see paistabki olevat suur dilemma, mille ees üks NATO-ga ning Euroopa Liiduga ühinemisega oma miinimumprogrammi täitnud Põh-ja-Euroopa rahvake nõutult käsi laiutab. Loosung “Live fast, die young” on ilus ja romantiline, kuid ilmselt mitte kõige jätkusuutlikum.

Liturgilised üleskutsed enesepuhastusele ja suhtumise muutmisele ei suuda kahjuks peatada täiskäigul kaose poole kihutavat edurongi, mille viimasesse vagunisse pääsemise unelm paneb teismelise tüdruku kutsuvalt avatud limusiiniuksest sisse ronima. Liiga kaua oleme pidanud “õigete eetiliste valikute” juttu kuulama inimeste suust, kes ise selle rongi veduris joovastavate konjakisõõmude vahele vilet tõmbavad. Nõukogude võim on tagasi, vastas hiljuti üks Tallinna koolijuht minu küsimusele, kuidas läheb. On absoluutselt tagumine aeg võimaldada tal sellele küsimusele kuidagi teistmoodi vastata. Muidugi juhul, kui me kavatseme sõjast vistrikega väljuda sileda näonahaga.