MIHKEL RAUD: Kes on Magnuse prototüüp?
Veelgi enam, “kohtumäärusega pandud levitamiskeeld Eestis hõlmab ka igasuguse muu filmiga “Magnus” seotud informatsiooni levitamist ja üldsusele avaldamist”, kui kasutada advokaat Kristi Kägi tsitaati. “Kuna film ”Magnus” riivab eraisiku puutumatust, siis on meie tegevuse eesmärgiks filmi igasuguse levitamise keelustamine ja seda ka väljaspool Eesti riigipiire,” ütleb epohhiloova pretsedendi loonud Kägi.
Ehk siis: kui advokaadibüroos Aavik & Partnerid töötavad nii võimekad inimesed, nagu me usume, võib vabalt juhtuda, et Cannes’i festival jääb selgi korral Eesti filmi jaoks vaid helesiniseks unistuseks.
Probleem seisneb selles, et “Magnus” kahjustavat linateose peategelase prototüübiks olnud inimese huve. Filmi autorid raiuvad vastu, et mingit prototüüpi pole olemas. Samuti võiksin ma puhtteoreetiliselt paluda kohtul lasta filmi “Jan Uuspõld läheb Tartusse” DVD tiraaži kokku korjata, sest jandis Juhan Ulfsaki poolt kehastatud mentaalullikese prototüübina on – ma tean – kasutatud üht minu tuttavat.
Teda täiskustud pükstes puu najal oksendamas näidata kahjustab ilmselgelt tema eraelulisi huve. Lihtne? Pigem mitte. Esiteks ei langeta Harju maakohus loodetavasti ühtegi otsust ilma kõiki argumente rahulikult kaalumata. Minu debiilne hagi visataks hetkega prügikasti, Kristi Kägi ilmselt mitte nii debiilne avaldus jõuab aga auväärt kohtumõistjate lauale. Teiseks tegeleb “Magnus” – mitte et ma seda näinud oleksin – kuuldavasti oluliselt eksistentsiaalsemate probleemidega kui metsas puudega suhtleva õllesõbra identiteedikriis.
Kohtuga kahju tegemine
Samas on mul kompromissitu liberaalina, kelle arvates on lubamatu kunstilise eneseväljenduse mis tahes piiramine (filmi tegemine sealhulgas), keeruline mõista, kuidas suudab üks afisˇeerimata prototüübiga film kahjustada kellegi huve rohkem kui prototüübi olemasolule ja tema isikule ühiskondlikku tähelepanu tõmbav kaasus.
Ilma Harju maakohtu otsuseta ei teaks me noormehe olemasolust, kelle huve Aavik & Partnerid tolle tuttava palvel kaitsma asusid, tõenäoliselt mitte midagi. Nüüd tekib meis – aga veelgi suurema tõenäosusega kõigis Eesti tabloidajakirjanikes – küsimus: kes see inimene siis ikkagi on? Milline ta välja näeb? Kus ta elab? Mis ta ise filmist arvab? Ja mis kõige olulisem: kus ma seda filmi keelust hoolitama siiski vaadata saaksin? Paremat promo kui kiriku- või kohtukeeld annab kunstiteosele välja mõelda. Eriti siis, kui kõrgema astme kullid peaksid Kõusaare apellatsiooni rahuldama ning film pääseb kõigest hoolimata CC Plazasse popkorni müüma. Advokaatide professionaalne huvi Kõusaare filmidebüüdi vastu on Eestis, kus isikukaitse küsimusi arutati viimati tõsiselt kiviajal, kahtlemata mõistetav. Iseasi, mil määral on see aga nende kaitsealuse eraelulistes huvides.
