MIHKEL RAUD: Kontrakultuuripäevad Järvakandis
Kellel läheb enneolematult hästi, kelle juurest jooksevad esinejad ja publik minema, kellel lahvatab atraktsioon suurte leekidega põlema, kelle “kidramehel” lüüakse ninaluu sodiks. Põhjamaiselt pime ning külm maa, mis elab looduse poolt pealesunnitud tsüklis “kolmveerand aastat teeni raha ja kolm kuud kuluta”, on jõudnud kauaoodatud karjalaskmise faasi. Ja ole sa nii küüniline kui tahad, tuleb anda tõele au: kannatlikult oodatud juuni, juuli ja august on iga ülejäänud aasta jooksul kulutatud töötundi täiega väärt. Ilus ilm meeldib ka kõige vindunumale snoobile. Kellele ei meeldiks?
Pulbriks näritud, ent oma geniaalsuses seda tabavama mantra juurde taas kord naastes: inimesi on igasuguseid. Möödunud nädalavahetusel kogunes osa neist Järvakandi-nimelisse, vahepeal peaaegu täielikku unustusse vajuda jõudnud sümpaatsesse Eesti alevisse. Järjekordne Rabarock on saanud ajalooks ning sihipärasus, millega pisikese seltskonna rokkmuusikute korraldatud festival aasta-aastalt publikuhulka kasvatab, ei jäta ruumi kahtlusteks. Iga-aastane festival, mille võimatusest Eestis pärast Rock Summeri ja Pühajärve Beach Party lõppu on katkematult räägitud, laiutab juba praegu skeptikuid vaigistava tegelikkusena. Kui Rock Summer meelitas 1980-ndate lõpul tähelepanuväärse osana rahvusliku identiteedi taastekkimisest – ja mis ilmselt olulisemgi: meie “läände kuulumise” tajumisest – Tallinna lauluväljakule tuhandeid ja tuhandeid inimesi, siis praegune tegelikkus on ühe korralikult toimiva rokkfestivali jaoks kahtlemata oluliselt argisem.
Raskesti leitud nišš
Rokkfestivalegi on nagu inimesi väga mitmesuguseid. Roskilde või Rock Am Ringi mastaapides üritust Eesti üleval pidada ei jaksaks. Nagu enam-vähem kõiges muuski, seisneb festivali jõud Eesti-taolises pisiriigis oma nisˇi leidmises. Rabarock on – marginaalsete eranditega – suutnud tubli kolm aastat kõigi kahtlejate kiuste vee peal püsida muusikalisest peavoolust kaarega vasakule hoidva programmiga ning ainus, mis suudaks neid kivina põhja vedada, oleks anda järele ahvatlusele lüüa käed peavooluga. Kuigi mainstream’i ja “ausa underground’i” mõiste on 21. sajandi hakul üsnagi pea peale pööratud ja näiteks Boris Lehtlaan kuulub praeguses terminoloogilises kaoses pigem teise kategooriasse. Ent see selleks.
Asjaolu, et Eestis jagub tüüpilise kontrakultuuri manifesti ehk Rabarocki hinges hoidmiseks nii palju inimesi, on pimedail talvekuudel põhiliselt televiisori kaudu oma kaasmaalaste kohta informatsiooni ammutava inimese jaoks kahtlemata meeliülendav üllatus. Sinuga laias laastus ühtmoodi maailma asjust aru saavate inimeste keskel on hea seista. Ükskõik, kas sa teed seda õlist leemendaval pannil soojendatud suitsukanakoibade järjekorras või massiivse merchandise’i- ehk nännileti ees Loitsu ja Kosmikute T-särke selga proovides.
