Süm-paatsete sellide jutt jooksis vaevalise inglise keele kiuste ladusalt ning enne kui nokastanud jõmmid kõrvallauas “Viva la Cuba” jõudsid hüüda, tuli juba jutuks ka Fidel Castro. Kuuba noored rääkisid oma liidrist ainult ülivõrretes. Fidel on see ja Fidel on teine ja kui lõpuni aus olla, siis on Fidel veel kolmaski.

“Ei, ei, ei,” rahustasin ma poisse. “Meil on siin vaba ühiskond, võite Castrost rääkida, mida tegelikult arvate. Mina teid üles ei anna ja nii sügavale maa alla nagu Karja Kelder ei ulatu ka teie kuulsusrikka riigi luureteenistuste pealtkuulamisaparaadid.”

Kuuba tudengite silmad paisusid imestusest sama suureks kui papist õllealused meie vahutavate kruuside all. “Fidel on igati okei,” olid nad minu kommentaarist peaaegu solvunud. Nojah, mis seal siis ikka. Ajud pestud, mis muud. “Pole minu asi, kui nad oma kommunistliku diktaatori isikukultuse taha ei vaevu kiikama,” mõtlesin ma ning viisin jutu mõnevõrra turvalisemale ilusate Kuuba tüdrukute alale.

Me teame teistest riikidest, rahvastest ja nende ajaloost täpselt nii palju, kui arvame vaja minevat. Enamasti saab need teadmised kokku võtta ühe sõnaga. Hiina – pilusilmad, Pakistan – kaltsupead, Belgia – pedofiilid, Holland – narkootikumid, Etioopia – vaesus, Rootsi – naivism, USA – lollpead, Soome – põdrad, Iisrael – juudid, Nigeeria – neegrid, India – nakkushaigused, Tai – seks, Venemaa – kaos, Läti – saldejums.

Viitsimatus süüvida

Olgu, natuke üht või teist meenub meile maailma riikidest mõeldes veel. Juhul kui meil on aega meenutada. Enamasti ei ole. Ning selles neetud ajapuuduses pole me teadagi üksi. Viitsimatus asjadesse süveneda on üleilmne epideemia ning katse vaadata sellelt pinnalt viimasel ajal pronksmehe võimaliku mahavõtmisega seoses kerkinud rahvusvahelisi reaktsioone võiks olla vähemalt õpetlik, kui ei midagi enamat.

Ma olen välismaal elanud ja välismaalastega rääkinud. Neid huvitavad paljud asjad, kuid väikese Eesti rahva keeruline ning kannatusterohke ajalugu selle hulka paraku ei kuulu.

See on fakt. Kurb? Kahtlemata. Ebaõiglane? Absoluutselt. Ent maailma ebaõigluste edetabelis on Eesti ajaloo universaalne mittemõistmine üsna tagumises otsas. Inimesed eraldavad oma seisukohtade ja hoiakute kujundamiseks teatud ajahulga. Kui nad on selle kord juba kulutanud, ei aita minu jutt sellest, kuidas nad tegelikult mitte midagi ei tea, kuigi palju.

Kui nad loevad lehest, et tillukeses Ida-Euroopa riigis võetakse parlamendi otsusega maha Kolmanda Reichi vastu võidelnud meeste mälestuseks püstitatud ausammas, siis nii ongi. Kuuba üliõpilased võivad mulle seletada mida tahes, Fidel Castro on ja jääb armutuks diktaatoriks. Kuuba – kommunism. Eesti – natsinostalgia.

Kogu lugu. Võimatu öelda, mida pronksist kolliga peale hakata. Aga läheb kuidas läheb, püüdkem suhtuda ülejäänud maailma reaktsioonidesse juba ette mõistvalt. Kogu muu maa-ilm ei ole asustatud idiootidega. Inimestel pole lihtsalt aega. Kas meil on?