Teised vaidlesid vastu, et mingit väidetavat ministriportfellide jaotamise nimekirja polevat olemas ning et Savisaar olevat laskunud turumuti tasemele. Valimiste suurkaotaja ei jäänud võlgu ja lajatas vastu: nüüd langes keegi voorimehe tasemele!

Naljakas keel see eesti keel. Pooltõsiselt võiks arvata, et järjest teadlikumaks muutuvas maailmas ning eri sotsiaalsete gruppide üha suureneva eneseteadvuse valguses läheb meil – aga eriti just nendesamade gruppide häälte eest võitlevatel poliitikutel – enda harjunud kõnekeeles väljendamine järjest keerulisemaks. Sest meenutagem, et nii turumutid (ehk lugematutel Eestimaa turgudel müüjatena töötavad naisterahvad) ning voorimehed (tänapäeval taksojuhid) on luust ja lihast ning mis olulisemgi, oma kodanikuõigustega vägagi hästi kursis olevad inimesed. Puht teoreetiliselt võiks “nende tasemele laskumise” retoorika neid vihastada.

New Yorgi linnanõukogu kuulutas hiljuti ühehäälselt lubamatuks sõna nigger kasutamise. Vaevalt hakatakse Eestis piirama näiteks turumuttide suhtes halvustavalt kõlada võivate väljendite tarvitamist. Ja oleks ikka üsna hämmastav, kui hakataks – kuigi väljendeid ja inimgruppe on teadagi mitmesuguseid.


Mõne aja eest väitis üks Eesti advokaat palju meedia tähelepanu pälvinud kohtuasja käigus, et väljend “Juudid ahju!“ esinevat eestlaste kõnepruugis enam-vähem aegade algusest peale ning selle rahvustevahelist vaenu õhutavaks kuulutamine oleks ebaõiglus pisikese, ent tubli keele ajaloolise arengu vastu. Jahmunud arusaamatule võis jääda mulje, justkui ärkaks keskmine eesti mees hommikul naise kõrval, haaraks ta enne vannituppa siirdumist sooja embusse ja sosistaks kõrva: “Juudid ahju!“ Või siis siseneks eduka ärinaise tunnustega proua Hansapanga kontorisse ning enne tehingu juurde asumist tervitaks tellerit viisakalt nendesamade sõnadega.

Tahe sõnadega haavata

Üks tuntud Eesti literaat uuris ajalehes nördinult, miks ei või ta neegri kohta neeger ja pederasti kohta pederast öelda. Miks peab ta ütlema „tumedanahaline” ja “homo”? Asju (sic!) tulevat ju nimetada nende õigete nimedega. No ilmselt ikka samal põhjusel, miks mina ei tohi tolle literaadi kohta öelda “juhm tainapea”, kuigi asjade nende õigete nimedega nimetamise kontekstis poleks selles midagi ebaõiget, sest just nimelt juhmi tainapeana nimetatud kirjamees end antud juhul identifitseeris.

Selle põhjuse nimi on elementaarne viisakus. Ehk siis: kui me tahame homoseksuaali haavata, siis ütleme talle eriti vene keeles solvanguna väga laialdaselt kasutatava sõna “pederast”. Või neegrile (eesti keeles täiesti tavaline sõna) “neeger” (valge inimese poolt tumedanahalisele öelduna jäme solvang). Viisakas inimene eelistab aga ilmselt teistsugust keelt. Ja üldse, mis asjaoludel peaksime pöörduma teisest rassist inimese poole sõnadega “kuule, neeger”?