Legen daarse Lõuna-Aafrika poliitilise aktivisti Steve Biko nimi oli hetkega ka nende huulil, keda mingi hämar rassisõda kusagil maamuna absoluutses otsas kuigi palju ei huvitanud. Jaanuar 2009. Imekaunis kaevandus linn Pilgrim’s Rest Lõuna- Aafrika Vabariigi (LAV) kir deosas. Ilm on veelgi ilusam kui toona Port Elizabethis.

Briti juurtega kohalik valge giid Michael puurib mind inten siivse pilguga ja kahandab oma muidu bravuurselt volüümi ka hääle sosinaks: „Apartheidi ajal oli meil vähemalt distsipliin. Noored mustad ei joonud nii palju kui praegu.” Pillan jahmatusest mahlaklaasi. Kas ma kuuulsin ikka õigesti?

Paar päeva hiljem vihiseme abikaasaga valge Toyota tagaistmel läbi Johannesbugi äärelinna, mis meenutab pigem Beverly Hillsi kui kannatustest, haigustest ja näljast kurnatud konti nendi lõunapoolset otsa. „Mis sa arvad, kas tänapäeval on palju valgeid, kes apartheidi tagaigatsevad?” uurin suulust autojuhi käest.

„Kahtlemata,” vastab ta omamoodi nukralt naeratades. Mõnikümmend minutit hiljem avas an end apartheidimuuseumis hiigla suure must - valge foto eest, millel on kaks kõrvuti seisvat telefoniputkat: üks valgetele, teine mustade e. Sealsamas kõrval on lehekülg ingliskeelsest õpikust, mis õpetab valgetele laste e vajalikke fraase kohalikus keeles: kuhu sa laudlina panid, too mulle teed, ära täna kaminasse tuld tee.

Lolle on mõlemal pool

Ja ühtäkki meenuvad mulle vene äärmuslased, kes on eestlasi rünnanud just tollesama apartheiditerminiga. Taevas, kui irooniline! LAV valged, väike osa neist vähemalt, vaevleb mõistagi tõsiste absoluutse võimu kaotuse järelvalude käes. Aga nad ei ole nii lollid, et musti enda vastases apartheidis süüdistada. Mitte nii lollid kui Dimitri Klenski. Aga lolle on mõlemal pool. Kurikuulus Eesti spordiajakirjanik teatab riigi suurimas päevalehes, et tume rass lihtsalt on kuritegelikum kui valge.

Sa ma väljaande autoajakirjanik teadis mõni aeg varem rääkida, et Türgis – erinevalt tublist Eestist – puudub iga sugune tsivilisatsioon. Poliitiline korrektsus eeldab, et mustadest tuleb rääkida ilusti. Poliitiline korrekt sus on aga teadagi relikt, suurim rusikas sõnavabaduse helesinises silmas.

Ja cool mees kirjutab neegri est nii, nagu neegritest tuleb kirjutada, kas või ainuüksi sellepärast. „Küsi ükskõik millise vanema tumedanahalise käest ja ta ütleb sulle esimese asjana, et tahab apartheidi tagasi,” räägib Michael, kes on üritanud jõuluõhtul kohalikust poest viina osta, kuid kuna nüüd juhivad pisilinnade kauplusi harimatud tumedanahalised (nagu ta selgitab), on ladu oskamatu planeerimise tõttu vastu pühi kärakast tühjaks ostetud.

Hmm. Kas tõesti oleksid tumedanahalised valmis valima oma presidendiks uuesti Frederik de Klerki, viimase apartheidiaegse LAV riigipea? Nii nagu eestlased valisid Arnold Rüütli, meie enda pisikese kohaliku apartheidi liberaalse kaastöötaja? Priit ja Michael, kes meist loll on?