MIHKEL RAUD: Kvaliteetajakirjanduse müüt
Parematel hetkedel “vaid“ kümme tuhat fänni laulukaare alla koondav festival ei tahtnud kuidagi mahtuda inimeste tavakäsitusse edukast festivalist. Mis sest, et vabas maailmas, kõigest sadakond kilomeetrit põhja pool, oleks see arv tõstnud iga promootori tuju kosmosesse. Ajal on kalduvus teha mingil hetkel ebaproportsionaalselt võimsate nähtuse ühiskondlikku olulisusse korrektuure. Ent sellesse, kuidas tajutakse nende nähtuste loomulikku arengut, paraku mitte.
Säärane mõneti ebaadekvaatne ning evolutsiooni loogikat trotsiv nostalgia kipub kohati iseloomustama ka viimasel ajal hoogustunud mõttevahetust nn kvaliteetajakirjanduse ning tema väidetava puudumise (või vähemasti marginaliseerumise) üle.
Tähelepanuväärne on eeldus, et ajakirjandus kujutab endast tänini midagi erakordselt olulist ning et tema väidetav labastumine on signaal ühiskonna üleüldisest allakäigust ja märk sellest, et Eesti rahvas jääb Euroopa vaimse ühiskorteri ukse taha. Müüt hommikustest ajalehtedest, mille ilmumist keegi ei jõudnud ära oodata, ning raadiost, mis korralikus peres lauale tõsteti ja mida keskendunult üheskoos kuulati, toitub meediatarbimise kujutlusest, mis pärineb 16. novembri konstitutsioonimuudatuste ja „Loomeliitude tunni“ ajast. Paraku või õnneks on aeg muutunud, inimeste meediaharjumused sellega koos.
Lugege raamatuid
Ajakirjandusliku eneseväljenduse ülelihtsustumine ehk dumbing down ei ole mingi Ida-Euroopa fenomen. Vaba ajakirjanduse sünniruumis räägitakse sellest juba aastakümneid. Ja nii, nagu paljud peavad väidetavalt populistliku ja primitiivse meedia õitsengut apokalüptiliseks, on rohkesti ka neid, kes näevad BBC-tüüpi kvaliteetmeedia taandumises end absoluutse autoriteedina tundva “keelan-käsen-poon-lasen“ ajakirjanduse lõppu.
Liberaalses maailmas ei saa see tähendada midagi katastroofilist, pigem vastupidi. Viisteist aastat tagasi, kui televiisoris edastatud appikarje võis kolme minuti jooksul mobiliseerida tuhandeid inimesi, tulnuks “Pealtnägijas“ auklikuks tulistatud Arnold Rüütlil koos terve suguvõsaga ilmselt emigreeruda. Praegu ei ole ajakirjanikel sellist võimu inimelusid hävitada – suuresti tänu traditsiooniliselt kvaliteetse ajakirjanduse mudeliks peetud praktika ja sellest justkui tulenevate õiguste kadumise tõttu.
Aastate eest sõitsid ülikondadesse ja pidukleitidesse riietunud paarid kiirtoiduketi Carrols avamise päeval Haaberstisse “uude kuuma kohta“ õhtustama. Täna tundub hamburgeriurkast chateaubriand’i otsimine ogar, peavoolu meedialt rindlausete eeldamine millegipärast aga mitte. See, et suuri ideid ei afisˇeerita SL Õhtulehe esiküljel ega Kanal 2 “Reporteris“, ei tähenda, et neid Eestis enam poleks. Nad on endiselt seal, kust neid tulnuks algusest peale otsida – raamatukogudes ja internetis. Head lugemist!
