MIHKEL RAUD: Lendava kinga retoorika

Lu­ba­ge ra­por­tee­ri­da – te­ge­mist on suu­ru­se­ga num­ber 10, väl­jub maail­ma täht­saim mees oma po­lii­ti­li­se karjää­ri vii­ma­sest piin­li­kust si­tuat­sioo­nist te­da aeg-ajalt külas­ta­va te­rav­meel­su­se­ga.

USA pre­si­dent on pres­si­kon­ve­rent­sil kin­garünna­ku ohv­riks lan­ge­nud ja põhja­li­ku tur­va­kont­rol­li edu­kalt lä­bi­nud ko­ha­li­ku aja­kir­ja­ni­ku käest kuul­nud, et ta on koer.

Ju­ba järg­mi­sel päe­val ka­jab maailm vas­tu na­gu Suur kan­jon käe­so­le­va sa­jan­di suu­ri­ma po­lii­ti­li­se vea ar­hi­tek­ti ko­du­maal. „Kõnea­lust kin­ga tu­leks eks­po­nee­ri­da muu­seu­mis kui kõigi iraak­las­te ni­mel kõne­le­vat ra­ket­ti,” kir­ju­tab Ara­bian Bu­si­nes­si vee­bi­leht. Ca­li­for­nia üli­koo­li pro­fes­sor Asad Abu Kha­lil on sa­ma meelt: „Len­dav king kõne­leb araa­bia maail­ma hin­nan­gu­test roh­kem kui kõik need tä­na­va­de­monst­rat­sioo­ni­del näh­tud nu­kud, ke­da Bus­hi Lä­his-Ida vi­sii­ti­de ajal põle­ta­tak­se.” Te­he­ra­ni raa­dio saa­te­juht pöör­dub oma kuu­la­ja­te poo­le: „Pa­lun kuu­la­ke uues­ti – see on  hääl, mi­da te­gi Bus­hi peaaegu ta­ba­nud king vas­tu sei­na len­na­te­s” ning saa­dab eet­ris­se de­fi­nee­ri­ma­tu mütsa­tu­se. Mun­ta­zer al-Zai­di – mees, kes ründas pla­nee­di vä­ge­vai­mat meest omal lap­si­kul moel, ja­last re­bi­tud kin­ga­ga – on ühtäk­ki kan­ge­la­ne sel­les maail­ma osas, kus ja­lanõude­ga tõepoo­lest vaid nur­ja­tuid loo­mi loo­bi­tak­se.

Eks ja­lat­sid ole po­lii­ti­li­ses re­too­ri­kas va­rem­gi ka­su­tu­sel ol­nud. Ühe hir­mu­rii­gi lii­der ta­gus ku­na­gi ÜRO-s esi­ne­des kin­ga­ga vas­tu kõne­pul­ti ja ta­gantjä­re­le on see vaa­ta et ai­nus fakt, mis tol­le sel­li­ga seo­ses meel­de tu­leb. Mi­da Sta­li­ni jä­rel NLKP liid­riks tõus­nud onu Ni­ki­ta seal­juu­res maail­ma­le öel­da tah­tis, on aja­loo lõpu­tuis in­terp­re­tee­rin­guis kui­da­gi äh­mas­tu­nud.

Kaklusega südamesse

Aga nal­ja sai too­na na­ba­ni. Peab­ki saa­ma. Ajal, mil „mit­te mi­nu hääl po­le nõrge­maks jää­nud, vaid müra on ümber­rin­gi val­je­maks muu­tu­nu­d”, kui gee­nius Frank Zap­pa sõnu ka­su­ta­da, tu­leb end kuul­da­vaks te­ge­mi­sel ebat­ra­dit­sioo­ni­lis­te mee­to­di­te juur­de naas­ta. Num­ber 10 suu­ru­se­ga king on neist vaid üks mõel­dav. Ning kui Ees­tis rää­gi­tak­se rah­va vä­he­sest hu­vist po­lii­ti­lis­te prot­ses­si­de, näi­teks sea­dus­loo­me vas­tu, siis saab sel­les süüdis­ta­da vaid sea­du­se­loo­jaid en­did.

Na­tu­ke roh­kem särt­su aka­dee­mi­li­selt iga­vas­se kes­kus­tel­lu, ja rii­gi­ko­gu is­tun­gi­te te­leüle­kan­ne­te rei­tin­gud söös­ta­vad kos­mo­ses­se. Po­le vä­hi­mat­ki kaht­lust, et len­da­va­te saa­bas­te ja ve­ris­te kä­sikähm­lus­te õhk­kon­nas toi­mu­vad aru­te­lud too­vad meie igap­äe­vae­lust ka­du­nud ühis­kond­li­kud prot­ses­sid ta­ga­si sin­na, kus de­mok­raat­li­kus maail­mas on nen­de koht. Ning see on tea­da­gi rah­va süda.

Mõni mees on ju na­tu­ke proo­vi­nud ka. Nii võis Jan­no Reil­jan aeg-ajalt mõnd kol­lee­gi rii­gi­ko­gu saa­lis „ku­ra­di idioo­diks” sõima­ta. Aga sel­lest on vä­he. Ver­baal­ne kis­ma on mui­du­gi pa­rem kui mit­te mi­da­gi, ent va­na hea füüsi­li­se vä­gi­val­la vas­tu ei saa mis­ki. Pä­ris tõsi­selt. Me ta­ha­me kan­na­tu­si. Me ta­ha­me nä­ha, kui­das ar­mas­ta­tud sea­du­se­loo­jad meie maks­tud pal­ga eest ka na­tu­ke vae­va näe­vad. Nup­pu va­ju­ta­da os­kab igaüks. Kin­ga lah­ti si­du­da ja seejä­rel kõne­pul­dis hä­ma­va oraa­to­ri suu­nas len­nu­ta­da aga ai­nult Mun­ta­zer al-Zai­di ka­liib­ri­ga elu­kunst­nik.