MIHKEL RAUD: Liis Lass päästab pingviinide paraadi

„Ma ta­hak­sin ju­ba nä­ha hom­seid tab­loi­de,” nae­ra­tab Liis Lass pre­si­den­di­bal­lil te­da in­terv­juee­ri­ma tul­nud re­por­te­ri­le.

Ar­mas­ta­tud ja vi­ha­tud selts­kon­na­daa­mi­le ei tu­le het­keks­ki pä­he võima­lus, et ki­ru­tud kol­la­ne mee­dia võiks tal­le „kam­ba­ka” te­ha ning väl­ja­kut­su­va tä­to­vee­rin­gu­ga prei­li efekt­se ping­vii­ni­de pa­raa­di­le il­mu­mi­se iga­su­gu­se tä­he­le­pa­ne­ku­ta jät­ta. Liis Lass kiir­gab veet­le­valt ar­ro­gant­set ene­se­kind­lust iga poo­ri­ga. Ta on siin ühel ja ai­nult ühel põhju­sel: nii ras­kel ajal na­gu prae­gu­ne va­jab rah­vas an­ti­kan­ge­last enam kui iial va­rem. Ning tõeli­se Zo­ja Kos­mo­dem­jans­ka­ja­na vis­kub Liis dzo­ti­le, muu­tes siin­sa­mas Jõhvi kont­ser­di­ma­jas pre­si­dent Il­ve­se poolt paar het­ke va­rem sõnas­ta­tud kol­lek­tiiv­se süü li­hast ja luust ini­me­seks.

Emand Las­sil ei tu­le pet­tu­da. Ele­gant­se lo­ha­ku­se­ga vet­te vi­sa­tud konks nee­la­tak­se ap­lalt al­la. Pii­sab tal vaid rii­gi­ko­gu tei­se ešelo­ni te­gi­ja Lau­ri Laa­si käe­van­gus pre­si­den­di­paa­ri­le ela­valt mi­da­gi se­le­ta­da ning ko­gu on­li­ne-mee­dia ku­bi­seb võim­sa­test peal­kir­ja­dest. „S­kan­daal!” röö­gib eru­tu­nud val­vea­ja­kir­ja­nik po­pu­laar­se ne­ti­por­taa­li uu­dis­te­toi­me­tu­ses ning ühes te­ma­ga lõuga­vad sa­jad ja sa­jad anonüümsed kom­men­taa­to­rid. Järg­mi­ne päev toob mas­si­li­selt li­sa: pre­si­den­di pi­dup­äe­vakõne on tei­sejär­gu­li­ne uu­dis ise­gi nn kva­li­teet­se­te väl­jaan­ne­te gla­muur­se­te fo­to­de­ga pa­lis­ta­tud külge­del, mil­le ras­va­se­mad lõigud kuu­lu­vad „pa­ha tüdru­ku­na” elii­di sak­raal­se­le ko­gu­ne­mi­se­le „sis­se tun­gi­nu­d” Liis Las­si­le.

Va­ba­rii­gi sünnip­äe­va­peo ot­seüle­kan­net kalk­vel sil­ma­de­ga te­le­pur­gist sil­mit­se­nud väi­ke­rah­vas on in cor­po­re šokis. Just­kui oleks jõulu­mees sel aas­tal las­te­le pur­jus pea­ga külla tul­nud. Kee­gi on har­dalt ko­du­maa sünnip­äe­va pu­hul üks­tei­se­le õrnu­si so­sis­ta­nud ini­mes­te mo­raal­selt puh­tas­se hin­ge Soo­me pus­si tor­ga­nud. Ja kes tei­ne saab see kee­gi ühes na­pilt poo­le­tei­se mil­jo­ni ela­ni­ku­ga rii­gis ol­la kui pal­jas­ta­tud õlga­de ja bra­vuur­selt ani­maal­mag­nee­ti­li­se sek­sa­pii­li­ga noor nai­ne.

Sõu sai hoogu

Ees­ti Va­ba­rii­gi aas­tap­äe­val toi­muv iga-aas­ta­ne pre­si­den­di vas­tuvõtt on rea­li­ty-te­le­saa­de. Rah­va suus „ping­vii­ni­de pa­raa­dik­s” ris­ti­tud jas­kar on mak­su­maks­ja toel te­gut­se­va Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni vä­he­seid jä­re­lejää­nud võima­lu­si rei­tin­gukätšis ti­hi­sid võtta. Ju­ba väl­jas­tab­ki rah­vus­ringhää­ling pres­si­tea­teid stii­lis „24. veeb­ruar kuu­lus Ees­ti Te­le­vi­sioo­ni­le”. Täius­li­kus maail­mas seis­ne­vad ava­lik-õigus­li­ku mee­dia funkt­sioo­nid mui­du­gi hoo­pis mil­les­ki muus. Aga see ei ole täius­lik maailm.

Rei­tin­gu­kiim pai­nab ka kva­li­teet­mee­dia elun­deid ja just siin tu­leb ap­pi Liis Lass. Aas­ta­te jook­sul oma värs­ku­se mi­ne­ta­nud te­lesõu saab uut hoo­gu ning pruu­ni­des üli­kon­da­des ja tüütult väl­ja­pee­tud õhtuk­lei­ti­des pu­na­sel vai­bal vaa­ru­va­te zom­bi­’de kes­ke­le maan­dub vam­pii­ri­tap­ja Buf­fy. Ta mur­rab sel­les or­de­ni­te ja kal­li­te au­to­rie­he­te me­res šam­pan­ja­va­hu­seid lai­neid ja kui­gi olu­kor­ra ülla­tus­lik­ku­sest sal­va­tud kom­men­taa­tor tei­si­ti ar­vab, on tal siin vii­bi­mi­seks põhjust küll ja veel. Liis Lass pääs­tab koost la­gu­ne­va nar­ra­tii­vi­ga ri­tuaal­se tä­hen­du­se­ga mui­nas­ju­tu. Kuid na­gu sel­lis­tel puh­ku­del ik­ka, las­tak­se nüüdki sõnu­mi­too­ja ma­ha.