MIHKEL RAUD: Lolliks oled läinud või?
Eelmise presidendi partei juht õigustab oma avalikus esinemises meediaärimehe lähedastele tehtud Cosa Nostra tüüpi ähvardusrünnakuid.
Justiitsminister soovitab mehel seepeale perearsti poole pöörduda ja saatekirja küsida. Jätab täpsustamata, kelle juurde, kuid kõigil on selge, et uroloog see pole. Rein Langi reageeringuga tuleb nõustuda: psüühiliselt terve inimene ei väljenda end Villu Reiljani palju kisa põhjustanud avalduse laadis. Ega käitu Oliver Kruuda ja Enn Pandi kombel. Ja kuigi justiitsministri kunagisele kabinetikaaslasele antud soovitus oli ilmselt pigem retoorilist laadi, virutas Rein Lang võib-olla poolkogemata haamri otse naelapea pihta.
Avalikult neist asjust üldiselt ei räägita, ent ehk on nüüd, mõni kuu enne parlamendivalimisi, viimane aeg rääkida.
Mõnitatakse haiget inimest
Inimeste argises kõnepruugis kasutataval lausel “Oled sa peast põrunud või?” on pigem korralekutsuv või halvakspanu osutav kui meditsiiniline iseloom. Kui me kellelegi säärase küsimuse esitame, siis ega me arva tõsimeeli, et too põeb mõnd vaimuhaigust.
Vaevalt usub justiitsminister, et endise keskkonnaministri ajus möllavad fataalsed keemilised protsessid. Ent küsigem kas või teoreetiliselt: aga mis siis, kui äkki möllavadki? Ehk on meil põhjust väikese, ent seda häälekama osa äri- ja poliitjuhtide puhul suhtuda küsimusse “Lolliks oled läinud või?” ettevaatlikumalt?
Pingeline töö, pidev stress ja lüüasaamistest ning katkematust meediatähelepanust põhjustatud depressioon on kerged arenema edasi millekski tõsisemaks. Ma ei ole arst, kes suudaks inimesele teda televiisorist vaadates diagnoosi panna. Aga ma olen siiralt mures.
Esiteks pole psüühilise kõrvalekalde käes vaevlev riigijuht mingi haruldus. Teiseks – juhul kui eksminister või firmajuht võitleb inimlikult igati mõistetavatel põhjustel mõne vaimuhaigusega, on tema meedias rappimine selgelt ebaeetiline. Sarnaselt Arnold Oksmaa juhtumiga, kus puudega inimese ütluste üle möirati üldrahvalikult naerda.
Kui ma tahan juhtida autot, siis pean riigile arstitõendi toel tõendama, et olen terve inimene. Kui ma tahan juhtida riiki, siis otsustavad minu selleks vajalike vaimsete võimete üle valijad. Ehk täpselt samasugused inimesed nagu mina, kes pole võimelised tuvastama kandidaadi võimalikke psüühikanihkeid, vaadates neid telerist. Ma saan aru, et riigikokku kandideerimiseks on vanusepiirangule ja kodakondsusele lisaks keeruline seada tingimuseks veel kehtiva arstitõendi esitamist.
Ent näiteks valitsusse edasi pürgijad võiksid käia läbi kolmest-neljast spetsialistist koosneva konsiiliumi eest. Suurema kisa ja kärata. Piinlikku pole profülaktilistes aju-uuringutes ja pooletunnises vestluses psüh-holoogiga midagi. Pigem sisendaks see valijaisse usku, et nende ehitatav ühiskond on läbipaistev.
