MIHKEL RAUD: Madalad maksud ja kõrge maine
Vähemalt näib see rahvakilluke ise nii arvavat. Ei tea midagi. Saab ikka aru küll. Vaadake televiisorist kirstu ääres võhivõõrale laibale järelehüüet sooritava riikliku surnumatja ilmega ministreid ja pilt on üsna selge. Supp on kehva maitsega ja parema meelega saadaks nii mõnigi mees oma päevi õhtusse mõnd teistsuguse mekiga rooga sisse kühveldades. Aga olukord kisub aina nutusemaks.
Möödunud nädalal kuulis rahvas, kelle president on ka 50-protsendilist tulumaksu makstes ellu jäänud, et igasugused jutud mis tahes maksutõusust kahjustavad Eesti riigi mainet. Et juba olid kusagil mingid investorid kätega vehkinud ja lubanud kogu raha ükskõik kellele – peaasi, mitte eestlastele – viia, kui siin kas või üks maks protsendikese või paari võrra tõuseb. Tõsi mis tõsi. Eesti mainet kahjustavad need maksujutud päris kindlasti. Sest Eestil on laboratooriumi maine. Laboratooriumi, kus maailma majanduse põhja lasknud neoliberaalid saavad segamatult oma kõige uuemaid skeeme katsetada ning mille kõik miljon ja natuke enam elanikku lasevad püksid vastuvaidlemata rebadele, kui Investor (suurima mõeldava algustähega) Tallinna lennujaama paraaduksest erkpunase siidsalli lehvides välja astub.
Ärahirmutatud inimesed
Eestis on tema iseseisvumise esimestest päevadest valitsenud ettevõtluse fetiš. Mida tahes siin viimase mõnekümne aasta jooksul ka tehtud pole, on see teeninud üht ja ainult üht eesmärki: ettevõtlus peab selles tibatillukeses kasvuhoones vohama ka siis, kui kõik ülejäänu ümberringi kärvab. Ettevõtlusel on selles riigis – nagu kogu ülejäänud endises Nõukogude Liidus – olnud sümboolne tähendus. Ettevõtlus on kõik see, mida stalinism ei ole. Ja vastupidi. Ning igaüks, kes toda lihtsat, ent seda valjemini oma ainumõeldavust kuulutavat tõde küsimärgistada üritab, tahab Karl Vainot tagasi Islandi väljakule, ptüi, Lenini puiesteele kutsuda või siis vähemalt SRÜ-sse astuda.
Iga majandushariduseta hüsteerik, kes üritab ettevõtluse kõrvale (saati siis asemele) midagi muud leida, on paremal juhul idealistlik ullike, halvemal Kremli agent. Täpselt samasugune, nagu nood „vasakpoolsed intellektuaalid”, kes Eesti kunagi maha müüsid ning kellega Mart Laar ja Siim Kallas lapsi hirmutavad, kui need ei peaks tahtma putru lõpuni süüa. Selline see Eesti maine tõepoolest on. Tilluke talumatu kliimaga maatükk ja käputäis ärahirmutatud inimesi, kelle jaoks tähendab isegi ametiühingusse kuulumine rahvuslikku reetmist.
Siin me siis nüüd oleme. Korralik ettevõtluse arendamise kogemus kotis ja maailma soodsaim maksukliima tegusa ärirahva tuppa puhurina sooja pressimas. Aga ministrite näod on ikka hapud. Kuskil läks vist siiski midagi nihu. Mingil hetkel visati beebi koos pesuveega aknast välja. Kusagil lõppesid prioriteedid otsa ja uute väljamõtlemiseks tuleks makse tõsta. Aga see ei tee Eesti mainele head. Selles riigis „teab isegi laps, et maksudega ei mängita”.
