MIHKEL RAUD: Massimõrvarite ja mägikuurortide maa

Jalutuskäik armsa kodulinna tänavail võib olla ohtlik väga erinevatel põhjustel. Ühest küljest üritavad kõik sõiduautod sind ülekäigurajal üksteise võidu surnuks sõita.

Aga mida päev edasi, seda riskantsemaks kujuneb heauskse tallinlase elu ka väljaspool poolhullude autojuhtidega täidetud sõiduradasid.

Jalutasin pahaaimamatult mööda igati turvalisena tunduvat kõnniteed, kui mehekõrgune reklaampost mind ootamatult keset päist päeva ründas. „Maagiline mägikuurort – meie oma Otepääl!” röökis ta mulle vähimagi häbitundeta näkku, justkui näeksin ma välja nagu kohest meditsiinilist sekkumist vajav idioot.

Ilmselt nägingi, sest vaevalt oleks ta vaimselt terve inimese poole pöördunud sama rumala lausega. Ilmselt arvavad järjekordse „Puhka Eestis!” reklaamikampaania arhitektid, et kogu siinne elanikkond, keda üritatakse keelitada Eestis puhkama, peamiselt kodupimedatest tainapeadest koosnebki. No mis mäed need Otepää künkad on? Või mis pagana kuurordist te, arrogantsed müügimehed, nii süüdimatult jahvatate?

Pidin juba äärepealt helistama kampaania peastaapi ehk EAS-i turismiarenduskeskusse, kui kummaline tundmus tabas mind otse lagipähe kui välk selgest oktoobritaevast. Aga mis siis, kui tegelikult on möödujaid paari tuhande meetri kõrguse liialdusega terroriseerival reklaampostil Tallinna südalinnas õigus? Äkki on meie kollektiivsest rahvuslikust masohhismist sündinud paaniline alaväärsuskompleks lihtsalt naeruväärne?

Väga väike Megaburger

Miks ei võiks tegelikult armsaid puuonne nende – olgem ausad – hingematvalt kaunite küngaste vahel nimetada „maagiliseks mägikuurordiks”? Miks ei võiks ilma ühegi turvameheta Selveris enda ees pooltühja toidukäru tõukav Birgit Õigemeel olla „superstaar”? Või Ida-Eestis neli inimest tapnud kurjategija „massimõrvar”, nagu uudistesaated eelmisel nädalal kuulutasid? Sest ühe New Yorgi linnaosa suuruse rahvaarvuga riigis on neli kodanikku sama mis tuhat inimest Ameerika Ühendriikides.

Mida suurem on vale, seda enam seda usutakse, teadis üks jube mees eelmisel sajandil valemit, millega oluliselt suu­rem­gi rahvatükk hirmsa idee vankri ette rakendada. Aga koduses Eestis puhkamises pole ju midagi halba. Pigem vastupidi. Ja väike hädavale (et kusagil paarsada kilomeetrit Tallinnast lõuna pool asub mägikuurort) on sel juhul vabandatav. Meie majandus on sama tilluke nagu mõne rahvusvahelise korporatsiooni turundusosakonna kvartalikäive. Ja ometi on Juhan Parts ikkagi majandusminister ja mitte kilekotikaubanduse järelevalve komissar. Ning Toomas Hendrik Ilves president, mitte kuberner, kes ta oma kunagise kodumaa kontekstis ehk paremal juhul oleks, kui sedagi. Ja õige kah.

Kes pole mõõtmetelt pirakas, on seda oma mõtetelt. Ja selle üle kõiketeadvalt ironiseerimine pakub kindlasti rahuldust, ent pole kuigi mõttekas. Pistsin mobiiltelefoni tagasi taskusse, naeratasin reklaamtulbale rahunenult, läksin Viru keskuses asuvasse Hesburgerisse ning tellisin endale Megaburgeri. Isegi soomlased pole palju tagasihoidlikumad, tegin ma pihku mahtuvat suutäit jõllitades endaga rahu.