New York City tüüpi anonüümses kivilinnas, kus absoluutselt kõik maailma cuisine’id on ööpäev läbi vaid telefonikõne kaugusel, puhkab minusugune hiilgavalt. Pealegi vajab küüniline eurooplane aeg-ajalt meenutamist, mida imelist ameeriklased maailmale kinkinud on ning et vaatamata viimaseid aastaid üht Columbia ringkonnas asuvat valget administratiivehitist okupeeriva sõpruskonna tegevusele kingivad nad neid imelisi asju maailmale edasi.

Jalutad mööda New Yorgi Village’iks kutsutavat naabruskonda või sõidad mööda Apollo teatrist Harlemis, kus loetud nädalad tagasi tuhanded inimesed lahkunud James Brownile viimast austust käisid avaldamas, ning mõtled, kuidas tegelikult tuleks riikliku programmi raames kõik eestlased – nii ameeriklasi vaid nende välispoliitilise doktriini järgi defineerivad skeptikud kui ka Miki Hiire ja deluxe juustuburgerite kaudu kõiki maailma probleeme mõtestavad lühinägelikud – sundkorras nädalaks siia deporteerida. Õpetaks üht-teist Ameerika, natuke maailma ja kõige enam iseenda kohta. Aga näe, viisat ju nõutakse, hüüatab Iraagi sõjas kaasmaalasi ohverdanud eestlane õiglases vihas. Ja kes neid USA lennujaamades kehtestatud turvaalandusi taluda suudab, meenub talle teinegi Ameerika Ühendriikidesse reisimist “ilmvõimatuks” muutev müüt kummikindais neegrionust.

Teistsugune tegelikkus

Tegelikkus on vähemalt isikliku värske kogemuse põhjal mõnevõrra teistsugune. Võimalik, et kusagil Põhja-Dakotas on asjad teisiti, ent peamine eestlaste USA-värav on JFK lennujaam, sõltumata sellest, kas sul on Ameerika viisa või mitte. Meie kollektiivses teadvuses juba ette millekski peaaegu sakraalseks unistatud päev, mil USA kongress Eesti kodanikele viisanõude lõpetamisest teatab, ei muuda reaalses elus reisimist palju.

Viisataotluse tasu ehk 1250 krooni võrra odavamaks, iseteadvuse paranemise jagu etemaks, ent ei midagi enamat. Pooleteisetunnises immigratsioonisabas seisavad rõõmsalt koos kõik “kõigi võimaluste” maa külalised – nii need, kellelt nõutakse viisat, kui ka need, kellelt seda ei nõuta. Ja ühe või teise pabervormi peavad täitma ka need, kes USA-sse viisata siseneda püüavad.

Sisuliselt ei muudaks oodatud viisavabadus meie jaoks mitte midagi. Seda enam, et USA viisa saamine on muutunud kuuldavasti erakordselt lihtsaks – paned internetis oma intervjuu aja ise kinni ning kui just kogu su ülejäänud perekond Brighton Beachil muretut illegaalipõlve ei pea, vajutab konsulaarametnik kümneaastase sissesõiduviisa eriliste vastuväideteta passi. Sama kehtib kurikuulsate “turvameetmete” kohta JFK lennujaamas. Minu check-in koos kõigi kohustuslike protseduuridega kestis 15 minutit. Ei mingeid anaaluuringuid ega röntgenit, võõrkeelsetest sajatustest rääkimata. Justkui oleks Viljandis käinud. Head reisi!