MIHKEL RAUD: Molotovi kokteilid Toompeal?

As­tun pä­rast mõnenä­da­last lõuna­pool­ke­ra­le teh­tud puh­ku­se­rei­si len­nu­kist väl­ja ja saan ju­ba poo­le tun­ni jook­sul aru, et põski piit­su­tav jäi­ne tuul ja Tal­lin­na tä­na­vaid üht­la­se ki­hi­na kat­tev lö­ga on pa­ri­mad uu­di­sed, mis mind ko­dus ees oo­ta­vad.

„Lä­ti on oma­de­ga p....s,” vas­tab sõber tei­sel pool te­le­fo­nitraa­ti küsi­mu­se­le, mis uu­dist. Heh. Na­gu Mart Laar ku­na­gi ütles: pruu­gib mul vaid Ees­tist kor­ra ära min­na, on siin ko­he min­gi ja­ma lah­ti.

Ma ei ole õnneks Mart Laar. Ega Iva­ri Pa­dar. Ja ja­mad ei sõltu mi­nu sii­no­le­kust või ärak­äi­mi­sest. Ja­mad ei sõltu enam suurt kel­lest­ki. Nüüd on võima­lik mõju­ta­da üks­nes se­da, kui­das nen­de­ga ta­li­ta­da. „And­rus An­sip möö­nis paa­ri nä­da­la eest, et Ees­ti hak­kab vist jah vaik­selt ma­jan­dusk­rii­si uk­selä­ve­le jõud­ma,” on tei­ne sõber esi­me­sest veel­gi sar­kas­ti­li­sem. „Aga Lä­tis on as­jad to­taal­selt p....s,” on te­ma­gi põhi­li­ne uu­dis eu­roo­pa­li­kust elust ee­mal ol­nud eest­la­se­le.

Ja oh se­da imet: ei lä­he pal­ju ae­ga möö­da, kui siin­ne rii­gi­mee­dia, kes ap­ril­li­ra­hu­tus­te ajal te­ge­les ku­rat teab mil­le­ga, toob igas­se ko­ju dra­maa­ti­li­sed pil­did Riiast. Rah­vas on tä­na­va­tel ning miks ja kel­le kut­sel ta seal on, po­le­gi enam nii olu­li­ne.

Hoo­pis täht­sa­maks muu­tub ühtäk­ki väi­de, et need ini­me­sed, kes Riias meelt aval­da­vad, on mä­rat­se­jad. Et Lä­ti ja mõne päe­va möö­du­des ka Lee­du pea­lin­na tä­na­vaid täi­da­vad tu­han­ded kur­ja­te­gi­jad. Siin-seal teeb mõni mee­lea­val­da­ja tõepoo­lest se­da, mi­da aru­kas ini­me­ne te­ge­ma ei peaks. Ta tun­neb en­das ära va­rem vaid te­le­vii­so­riek­raa­nilt näh­tud mus­ta mas­kiga ja ko­du-köö­gis se­ga­tud Mo­lo­to­vi kok­tei­li­ga ra­di­kaa­li, kes õige as­ja ni­mel va­le­de võte­te­ga sõdib. Ta hu­li­gaa­nit­seb ja ri­kub kor­da. Um­bes na­gu glo­ba­li­see­ru­mis­vas­tas­te mee­le­val­dus­tel, 1976. aas­ta So­we­to ülestõusu päe­vil või ka­hek­sakümnen­da­tel Tal­lin­nas toi­mu­nud koo­li­noor­te ra­hu­tus­te ae­gu.

Süsteemi ringkaitse

Po­lii­ti­li­ne es­tab­lish­ment ja – mis veel­gi tä­he­le­pa­nuväär­sem – suur osa mee­diast tõttab in­nu­kalt paa­ri kont­rol­li alt väl­ju­nud int­si­den­di val­gu­ses ko­gu as­ja mä­rat­se­va pööb­li ebaõnnes­tu­nud put‰ikat­seks ti­tu­lee­ri­ma. Süsteem ei ole muu­tu­nud. Süs-teem sul­gub ring­kait­ses­se ja teh­tud vead, mi­da al­les nüüd ta­sa­hil­ju­ke­si tun­nis­ta­ma ha­ka­tak­se, vee­re­vad just­kui isee­ne­sest nen­desa­ma­de vi­ga­de ta­gajär­jel mee­le­hei­tes­se sat­tu­nud ini­mes­te kraes­se.

Analüüti­kud en­nus­ta­vad, et Lä­ti ja Lee­du sünd­mu­sed võivad kor­du­da ka Ees­tis. Noh, ma­jan­dus­li­kus mõttes ilm­selt kor­du­vad­ki. Aga Jüri Pihl ja Rai­vo Aeg võivad prae­gu ra­hu­li­kult ma­ga­da. Eest­la­ne Toom­pea­le nii­sa­ma nal­jalt lõuga­ma ei lä­he. Ve­ne­la­ne võib-ol­la lä­heks­ki, aga see on vä­he­malt po­lii­ti­li­selt liht­sa­mi­ni hal­la­tav prob­leem.

Eest­la­ne teab, et tä­na­va­le tul­lak­se ai­nult äär­mi­sel ju­hul. Näi­teks siis, kui ve­ne­la­ne seal püsti-tõste­tud ru­si­ka­te­ga ju­ba ees oo­tab. Eest­la­sel on veel mee­les, et va­ba­du­sel on kõrge hind. Et va­ba­du­se ni­mel tu­leb aeg-ajalt ka kar­tu­li­koo­ri süüa ja neid sot­siaal­mi­nist­ri­ga ja­ga­da, kui see ei peaks min­gil põhju­sel oma seits­mekümne ton­ni suu­rust kuu­pal­ka kät­te saa­ma. Li­has on eest­la­se näos vi­sa lii­ku­ma. Sel­les seis­neb­ki meie õnn. Ja õnne­tus.