MIHKEL RAUD: Need vanad kirjanditeemad
Vähemalt vanasti oli see nii.
Ülikondadesse ja särkidesse pressitud koolilõpetajad said oma olulisima lõpueksami teemad teada aulate seintele kruvitud raadiotranslatsioonikarbikestest. Võimalik, et tänapäeval saadetakse need SMS-sõnumiga otse õpilaste mobiiltelefoni või meilitakse nende sülearvutitesse. Väga võimalik, et need muutused tulevad oluliselt varem, kui me oskame oodata.
Üks, mis ei taha maakera järjest kiiremaks kiskuvate tiirude tuulevihina ja areneva elu kiuste muutuda, on kirjanditeemad ise. Pole vahet, mis tehnikat nende teatavakstegemiseks kasutatakse – suhteliselt hõlpsasti ennustatavad on nad olnud aastast aastasse ja näib, et pimesi aimatavateks nad ka jäävad. Juba aastaid on eduka lõpukirjandi kirjutamiseks piisanud Anton Hansen Tammsaare “Tõe ja õiguse“ läbilugemisest ning mis veelgi olulisem – kirjandusõpetaja tõlgitsuse konspekti päheõppimisest.
Eelmisel aastal liikus ringi internetinali, mis pakkus võimalikke lõpukirjanditeemasid: 1. Ei kommentaari; 2. Juriidiliselt on kõik korrektne (Rein Lang); 3. Meie aja kangelane – tegelikkus või müüt? (Mailis Repsi näitel); 4. Andres ja Pearu XXI sajandil ehk Kellele kuulub Chaplin; 5. Väga kerge on olla ebanormaalne (Peeter Oja); 6. Kõik teevad-viivad sinna, kuhu vaja; 7. Kui sul pole reiti, siis pole sind olemaski; 8. Tõsielusari või surm! Minu 15 minutit kuulsust; 9. Pae tänava poisid; 10. Tsˇilli nii, et poleks piinavalt valus sihitult hängitud aastate pärast; 11. Puhas leht.
Ajahamba puremistes karastunud eesti keele õpetaja teab, et selliseid teemasid ei loeta raadios ette ka siis, kui kirjandi kirjutamise kuupäev peaks langema 1. aprillile.
Tark eesti keele õpetaja aga teab sedagi, et noore inimese mõttemaailmast annaksid eelnimetatud teemad oluliselt põnevama ning ilmselt ka parema ülevaate kui aastast aastasse veetud “Otsida iseend tahan siit sellest maast” või “Eestlane ja meri”.
Ajast ja arust õppekava
Hiljuti rääkis mulle üks igati arukas gümnasist, et praegustes õppekavades ettenähtud kohustuslik kirjandus on ajast ning arust. Olukorras, kus iga aineõpetaja koorib õpilastelt naha, jääb koolilapsel lugemiseks aega minimaalselt. Seda pisukest tunnikest päevas – kurtis toosama noormees – on patt kulutada anakronistliku ning XXI sajandi maailmaga mitte kuidagi seotud oleva Tammsaare lugemiseks.
Esmalt tahab ta saada aru sellest ajastust, milles ise elab. Ja seejärel – kui siinuste ja Kagu-Aasias kaevandatavate maavarade vahelt aega üle jääb – võiks ta end kurssi viia ka Eesti eluga aastail 1870–1930. Neile väidetele on kahtlemata võimalik vastu vaielda, ent kui eesti kirjanduse “pühad lehmad” tõepoolest enam praegust noorsugu ei kõneta, pole nende loomingu põhjal sõnastatud kirjanditeemadel mõtet oodata adekvaatset pilti noore inimese mõttemaailmast.
